Riigis oli kõigepealt nii: suuremate linnade rahvaarv vähehaaval kasvas, väikelinnades ja maakohtades jäi inimesi vähemaks. Põllumajandus aga edenes sellest hoolimata, sest asjad käisid nüüd hoopis teisiti kui varasemate sajandite, isegi aastatuhandete vältel. Ka maaga seotud sõnad olid teised. Maal kasutati nüüd linnade sõnu, millest maarahvas enam aru ei saanud. Näiteks sõna „talu” asemel öeldi „farm”.

Kollaaž: Aasa Ruukel

Tõsi, „farm” tähendaski midagi hoopis muud. Farmidel olid tõkked ümber, seal töötas hästi vähe hästi professionaalseid võõraid linnainimesi ning palju keerulisi masinaid. Maarahvas ei saanud ka sellest aru, kellele hiiglaslikud farmid õieti kuuluvad. A ütles, et B-le, B, et C-le, C, et K-le, K, et A-le. Maarahvale tundus, et farmides tegutsevad mingid tondid, kes üritavad neile puru silma ajada. Farmid ei olnud osa maast, need olid linnade kolooniad ressursside ammutamiseks kaugel, metsikul, võõral territooriumil. Maarahval ei olnud maal enam midagi teha. Ettevõtlikumad kolisid ära linnadesse, neist said ajapikku linnainimesed. Maale jäid vaid vanad, laisad, joodikud ning nõdrameelsed. Ei riigivõim ega avalikkus näinud tarvidust elu maapiirkondades toetada. Kui keegi maal elada soovis, oli see tema isiklik eralõbu. Linnas aga jätkus tööd kõigile, eksisteerisid helded abiprogrammid, mis toetasid maarahva integreerimist linnaellu.

Vahetusid põlvkonnad. Farmide pidamine muutus järjest kõrgtehnoloogilisemaks ja professionaalsemaks. Inimtööjõudu nõudis see minimaalselt, isegi enamikku masinatest ei pidanud enam kohapeal juhtima, vaid seda sai teha kaugteel, just nagu juhitakse teistele planeetidele saadetud kosmosesonde. Vanad, laisad ning joodikud surid aegamööda lihtsalt välja. Külad ja väikelinnad lagunesid ning kasvasid metsa. Peale põllumajandustehnika operaatorite jäid nüüd maale käima vaid mõned keskkonnateenistuse töötajad, metsavahid ning teadlased, kes valvasid, et iseenda hoolde jäänud loodus linnainimesi ohustama ei hakkaks (metsapõlengud, metsloomade epideemiad, üleujutused jne). Lisaks võis metsades ja luhtadel luusimas näha veel jahimehi, ekstreemmatkajaid, kunstnikke, ekstsentrikke ning vabamõtlejaid. Ühesõnaga romantikuid ja friike.

Aga kõik need inimesed ei olnud ju tegelikult maainimesed. Nad olid linlased, kes mõnikord elasid maal. Ilma linnadeta poleks neid saanud olemas olla. Päris maainimesed olid üheks hetkeks teadaolevalt täielikult kadunud.

Siis aga hakkasid maalkäijad linnainimesed märkama, et sinna on jälle kusagilt elanikud tekkinud. Pärismaalased. Inimesed, kes elavad maal ja maast; kellel ei ole linna vaja. Aga nende kohta ei olnud kerge midagi lähemat teada saada. Nad just ei põgenenud meie, linlaste eest, kuid vältisid meid küll. Kui mõni üksik metsas hulkuja nendega kogemata kombel siiski kokku juhtus, olid ehmatanud mõlemad pooled. Nad ei rünnanud, kuid olid väga tähelepanelikud ja vaiksed. Nad elasid metsas väikeste salkadena ning rändasid palju ringi. Seljas ei olnud neil mitte rõivatööstuse jäänukid, mida kandsid kunagised vaesed maainimesed, vaid loomanahkadest ning väga primitiivsest tekstiilist isevalmistatud kehakatted. Nad elasid püstkodades. Nad küttisid, korjasid ning tegelesid algelise põllundusega; nad istusid lõkke ümber, laulsid, tantsisid ning rääkisid lugusid. Nende näojooned ei vastanud absoluutselt selle rahva välimusele, kes viimati maal päriselt elas ja kes loomulikult oli samast tõust kui meie, linlased. Uustulnukad olid tumedate juuste, kõrgete põsesarnade, pilukil silmade ning punaka nahaga. Ka nende keel kõlas sootuks võõralt.

Mõned küll arvasid algul, et tegu on joodikute ja friikide muteerunud järeltulijatega, kuid tõenäolisemana paistis, et nad lihtsalt tulid kuskilt väljastpoolt. Ainult et kust? Autentsed kütid-korilased olid meie maailmajaost teadupärast ammu välja surnud. Aga kuskilt nad ju tulema pidid. Küllap siis õige kaugelt, mõtlesime meie, ning pidime seega tõdema, et vaatamata maailmas valitsevale suhtelisele rahule ja küllusele on üle riigipiiride hakanud imbuma immigrandid tundmatutest riikidest. Kindlalt ei teadnud seda asja küll keegi, sest piiril polnud mingeid illegaalseid ületusi täheldatud. Ent kes see tänapäeval neid piire enam ikka nii väga valvab. Muud loogilist põhjendust lihtsalt ei paistnud olevat. Kuid samas jällegi osutus kogu tekkinud olukord lähemal uurimisel täielikult loogikavastaseks.

Linlased muutusid ettevaatlikuks. Jõustruktuurid seati kõrgendatud valmisolekusse. Aga kummalisel kombel ei ilmutanud immigrandid mingisugust tahtmist tungida farmidesse või linnadesse. Nad olid end maal sisse seadnud ega seganud linlasi vähimalgi määral. Linlased olid isegi natuke solvunud: immigrandid lihtsalt kõnnivad farmidest ja linnade äärealadest mööda nagu postidest. Nõmedad barbarid, ei taha meid isegi rünnata, meie tööd ära võtta, meie tütreid võrgutada või külmkappe tühjaks süüa. Samuti ei omanud immigrandid midagi linlaste jaoks väärtuslikku. Nii ei olnud neid ka erilist mõtet taga kiusata, reservaatidesse toppida või karjakaupa maha nottida. Meie, linlased, oleme ikkagi tsiviliseeritud inimesed.

Nõnda nad siis elavadki meie maadel juba hulk aastaid. Kui linlased tahavadki rajada mõnd uut farmi aladele, kus on immigrantide algeline ja ajutine küla, siis hiilivad nood vaikselt minema juba enne, kui farmiehitajad oma masinatega ümberringi liiga palju kära tekitama hakkavad. Ümberringi on viljakat maad küll ja küll. Mingis mõttes ongi linlaste jaoks kõige ärritavamaks tõsiasjaks see, et ruumi on mõlemale inimtõule. Kõik saavad hästi hakkama. Rohkem farme lihtsalt ei ole vaja, linlased on hästi toidetud, iive on juba palju aastaid enam-vähem nullis või negatiivne ning põllumajandustooteid ei ole ka kuskile eksportida. Teistel riikidel on oma külluslikud ja efektiivsed farmid. Ning midagi muud ei ole kah kogu selle suure maaga peale hakata.

Immigrandid ei kipu kallale ka maal lõbu ja igavuse pärast ringituiavatele jahilistele ja matkalistele. Isegi siis mitte, kui viimased hoopis neid ründavad. Leidub lollpäid, kes vahel harva oma näilist üleolekut võõraste peal demonstreerida soovivad. On toimunud ebameeldivaid intsidente ning paaril juhul on mingid noored nokastanud psühhopaadid üksikuid immigrante isegi tapnud. Võõrad küll katsuvad sellistel puhkudel end kaitsta, kuid on loomu poolest pigem rahumeelsed kui agressiivsed. Linnades valitseb kord ja humanism ning immigrantide asjata ründajaid karistatakse, kui juhtumid avalikuks tulevad. Õnneks on sedasorti hälvikuid linlaste hulgas väga vähe. Kuna aga avalik võim maal toimuvast suurt midagi ei tea, siis küllap jääb enamik taoliseid vastikuid intsidente paraku välja tulemata, sest ega ju tulnukad ise linnavõimudele ei kaeba. Maa on nominaalselt riigi osa, kuid sellisel viisil, nagu kunagi koloniaalajastu alguses olid mõnede riikide territooriumide osadeks mered, kõrbed, metsad või tundrad. Neid piirkondi mingil määral kaitsti, sest need võisid endas potentsiaalselt varjata maavarasid, kuid tegelikkuses ei kontrollinud keegi, mis seal õieti toimus, ning vaieldavaks jäi, kellele need lõppkokkuvõttes kuulusid. Tegelikult ju mitte kellelegi. Nagu ei kuulunud kellelegi peale iseenda ka neis piirkondades elavad olendid ja rahvad. Nii on ka „meie” immigrandid nüüd osa maast sama palju kui rändlinnud, kes teatud aastaaegadel siinkandis peatuvad. Nad ei huvita eriti kedagi peale üksikute küttide, kellega nende teed ristuvad, ja mingil määral ka teadlaste.

Viimased on ainukesed, kes on katsunud tõsisemalt välja uurida, kust immigrandid õieti pärit on. Pealtnäha sarnanevad nad Siberi rahvastele. Immigrantide hulgas elanud keeleteadlased ja antropoloogid on katsunud enamat teada saada nende keele ja kultuuri kaudu. Erinevate lingvistiliste uuringute tulemused on hämmastavad, sest immigrantide keelel ei paista olevat selget sugulust ühegi keelkonnaga maailmas, sealhulgas ka meie omaga siin. Ühe hüpoteesi kohaselt on nende keelel nõrk sugulus keti keelega, teise kohaselt nivhi keelega. Viimase hüpoteesi autor osutas ka mõningatele sarnasustele tunguusi keeltega. Ükski neist oletustest pole uurijate konsensuse jaoks veenvaks osutunud ‒ suuresti ka seetõttu, et kui tunguusi keeltest veel üht-teist teada on, siis keti ja nivhi keele kohta on andmed äärmiselt lünklikud. Need keeled olid tillukese rääkijaskonnaga ning isoleeritud – vähemasti viimasel sajandil või paaril, kui need veel maamunal eksisteerisid ja neid vähesel määral uuriti. Sest praeguseks on need juba välja surnud nagu ka tunguusi keeled ning valdav enamik muidki keeli ja keelerühmi maailmas, mida rääkisid vaid kütid-korilased. See maailm on kadunud ühes kõigi oma saladustega. Või siis ei ole kadunud. On hoopis end sisse seadnud siinsamas, meie tagaõuel.

Veelgi jahmatavamaid tulemusi on pakkunud immigrantide maailmapildi ja mütoloogia uuringud. Need on erakordselt huvitavad juba iseenesest, puht kultuuriantropoloogilisest vaatevinklist. Kui juba nende keel oli isoleeritud, siis tähelepanelikum pilguheit immigrantide kultuurile ilmutab nende veelgi sügavamat eraldatust kõigest seniteatust. Paistab, et näiteks nende religioonil puuduvad atribuudid, mis lubaksid neid mingilgi kindlal määral siduda teiste küttide-korilaste vaimsete omailmadega. Immigrantide kogukondadel on küll näiteks midagi nõidade või šamaanide sarnast, kuid nad ei kasuta šamaanitrummi, mis oli kunagi laialt levinud üle kogu Põhja-Euraasia, vaatamata fundamentaalsetele keelelistele erinevustele rahvaste vahel. Meie immigrandid, kuigi neid on väga vähe, moodustaksid justkui omaette kultuurilise kontinendi, mille asukad on juba kümneid tuhandeid aastaid muust maailmast omaette elanud – nagu Austraalia põlisasukad.

Jah, väga veider ja solvavgi on selle ürgse ning väärika inimtõu kohta kasutada nimetust „immigrandid”. Aga nende rahva nimi nende oma keeles tähendab, kujutage ette, „maarahvast”. Ja asi on selles, et nad peavad silmas meie maad!

Ma ei taha siinkohal hakata lähemalt tutvustama immigrantide keelt, folkloori ega maailmapilti. Selle kõige kohta on juba ilmunud mitmeid häid raamatuid. Sest mitte nende kultuur iseenesest pole kogu loo juures kõige hämmastavam aspekt, vaid see, et nende pärimuses puuduvad vähimadki viited mingile kaugele kodumaale, kust nad tulnud on. Immigrandid usuvad, et on siinsamas, meie maalapil elanud juba aegade algusest peale! Ja kõige kummalisem on, et miski ei viita sellele, nagu nad valetaksid või neid vaevaks kollektiivne luul. Sest nad tõepoolest tunnevadki iga meie järvesilma ja metsatukka, iga suuremat kivi, rääkimata tuhandetest taimedest ja elukatest! Kõik need asjad ja olendid on nende jaoks täidetud esivanemate, vaimude ning väiksemate ja suuremate jumalatega. Kogu maastikku katavad paksu kihina nende vanad lood, laulud ja märgid, mis on maastiku geoloogilise ning bioloogilise ajalooga kooskõlas. Osade teadlaste arvates viitavad mõned nende müüdid isegi pöördelistele sündmustele pärast viimast jääaega, kui jää sulamise tagajärjel tekkinud hiigelsuur järv mäeahelikust moodustunud paisu tagant valla pääses ja veest üsna tühjaks voolas, nii et mõne tunni jooksul vabanes enamik maismaast, mis praeguste piiride kohaselt moodustab meie riigi. Nii kaugele ulatub nende „mälu”.

Nad ei arva, et nad oleksid elanud maa-aluses koopas või mõnes Sannikovi maa sarnases väga eraldatud, salajases maanurgas, kus neil õnnestus ülejäänud maailmale märkamatuks jääda ning kust nad nüüd äkki välja volksasid. Ega usu nad ka, et oleksid seni kuidagiviisi nähtamatud olnud ja nüüd äkki nähtavaks saanud. Nad on veendunud, et nemad ongi siinne maarahvas, täieõiguslik osa maast sellest ajast peale, kui see maa tekkis. Ja kui me neid seni märganud pole, siis on see meie probleem. Vähe sellest, nende meelest oleme hoopis meie siin uustulnukad, kes hakkasid saabuma alles paar inimpõlve tagasi! Ja teatud vaatepunktist lähtudes on neil õigus! Kui antropoloogid tuleksid kaugelt maalt siia „aborigeene” uurima ning ei teaks või ei tahaks teada, et meie oleme oma maa kunagiste põlisasukate järeltulijad, poleks antropoloogidel kõige vähematki põhjust immigrantide maailmapildis kahelda. Ainult et antropoloogid on seni tulnud ju valdavalt siitsamast, paarikümne kilomeetri kauguselt linnast! Ning kuuluvad enamasti meie rahva hulka, kes me ju tegelikult oleme siin, sellel maalapil elanud juba peaaegu jääajast peale! Meil, meie esivanematel oli ju otsatu hulk müüte ja pärimusi, mis kuuluvad selle maa ja ilma ning siinsete elukatega lahutamatult kokku. Kuigi praegu meie, linnainimesed, neid muidugi enam peast ei tea ning nad magavad oma igavest und Rahvaluule Arhiivis. Meie müüdid on immigrantide omadega muidugi väga sarnased selles mõttes, et on seotud samade maastikega. Kui aga see seos maha lahutada, ei ole meie folklooril ning mütoloogial, nagu öeldud, nende omadega rohkem seost kui maakera kuklapoolel elanud ammu välja surnud aborigeenide kultuuriga.

Mõned immigrante külastanud teadlased on üritanud neid veenda, et hoopis meie oleme maa peremehed. Antropoloogid on tutvustanud neile meie kohapärimust. Meie immigrantide fenomen on pälvinud ka rahvusvahelist tähelepanu ning mõned kogu maailmas tunnustatud spetsialistid on siin käinud, et uue „maarahvaga” tutvuda. Ka nood välismaalastest tippteadlased on loomulikult „meie poolel”, neil pole kahtlustki, kes oleme ja kust tuleme meie. Nad on immigrantidele esitanud objektiivsete kõrvaltvaatajatena teaduslikke tõendeid selle kohta, et mitmed meid ümbritsevad riigid ja rahvad on meiega keeleliselt ja kultuuriliselt suguluses, mis ulatub aastatuhandete taha. Immigrandid on neid jutte kuulanud suurima hämmastuse ning lõbuga. Isegi seiklushimulised ekstreemmatkajad, kes maal ringi hulkuda armastavad, liiguvad immigrantide arvates näiteks metsas sedavõrd kohmakalt ja lärmakalt, et valus vaadata. Kuidas saavad sihukesed öelda, et maa on nende oma?

Antropoloog B. M.-i väitel räägivad immigrandid oma lastele lugu, mis on meie loo peegelpilt – et nemad on siin maal elanud maailma algusest peale, aga paar põlvkonda tagasi tulid kuskilt ühed valged inimesed ja ehitasid sinna, kus jõgi merre voolab, suure kivist küla. Ja nüüd nood valged millegipärast arvavad, et hoopis nemad on siin maal aegade algusest peale elanud. B. M. lausa oletab, et nende ‒ immigrantide ‒ jaoks ei ole meie isegi mitte immigrandid, vaid miskit veelgi vähemat – midagi vaimudesarnast; „peenmateriaalsed” olendid, kes tulevad kõigi oma linnadega hoopis ühest teisest maailmast. Tore lugu küll – nad peavad meid umbes hallutsinatsioonideks.

Me oleme maailmas ainulaadsed. Ei ole veel kuulda olnud, et mõni teine rahvas oleks sedavõrd naeruväärsesse olukorda sattunud.