Varasemalt üksnes Müürilehe paberversioonis leidunud luulet ilmub nüüd ka meie veebiväljaandes. Luulerubriigis seekord noor Viljandi luuletaja ja muusik Vootele Ruusmaa. Lisaks luuleridadele alustasime ka Müürilehe raadio luulepodcastidega, et luulevalikuid autori enese häälel sisse loetud tekstidega täiendada ja laiendada.

Krakówi kõrguv
tagahoovide labürint
sahiseb veerevate
lõngakerade katkemist.
Ariadne eleegia sumbub
kulunud kõrvade rõskes
seinasängis. Kare aeg
kraabib end kui nurruv
kass vastu põske –
miski ei juhtu
niisama, kõigel on
põhjus või tagamõte.
Hingan lärmaka
tänava sudust ja
paksu õhku ning
köhatan viisakalt,
mitte demonstratiivselt –
ei soovi tähelepanu.

Lõõmav päike vajutab
päevalillede kuivad
krudisevad seljad
kummargile. Tolmuste
palvetajate alandlikud
read venivad
silmapiiri võlvide
asuuri, tühjad peod
põlvedel. Ritsikate
laulus säriseb vaikus.

(La Victoria, Hispaania, 2013)

Väsimuse hambaaugud
tuikavad sähvivate
valgusvihkudena hilise
metroo tunnelsängis, kus
kuivanud kusehais kraabib
ninasõõrmeis ning hetkega
joonistuvad krimpsukortsude
kanjonid raskete silmade alla,
mis siiamaani veavad vagu
ruutude rägastikul, kui
Barcelona tervitab suduse
vihmasabinaga ja haarab
enda rüppe.

(Barcelona, 2013)

Nõelutud suudes

Nõelutud suudes auruv hingetus
kui sammalduv eluring puus
kaob aegamisi taevalindude lendu.

Kummargil kuu sügavasse neeldu
kugistatuna ahmitud needus
valutab vabaduse igatsust pealuus –
oh, milline väljapeetus!

Paks purpurpunane ring

Armastus valati ühest tassist teise
ning Sinu oma jäi tühjaks.
Minu tass ajas üle ja jättis
valgele laudlinale paksu
purpurpunase ringi.
Meie pilgud ei kohtunud,
kuid tühjus valgus neist
kui valus vaikus.
Silmad värelesid, kui püüdsin
lükata tassi endast eemale.
Kahjuks ei suutnud seda teha
ja tõmbasin hoolikalt
tassi tagasi.
Sulle ka ei saanud pakkuda,
Sul polnud enam janu.
Nüüd ongi toas kaks tühja tooli.
Tassidest ei tea enam keegi
midagi. Valgel laudlinal vaid
paks purpurpunane ring.

Üdini luustunud

Tardunud silmadelt
pudeneb üdini
luustunud ja kurb
hall vaikelu.
Kõris pundub
üksijäämisemaitse
teiste seas
mõrkjaks neelu.
Kõike ei saagi
jagada, isegi kui
seda sooviks. See
hoidmiseväsimus
puuribki hinge
vaikiva keelu…

Teadmatuse pudedad müürid

Teadmatuse pudedad müürid
kõrguvad arusaamatuse
samblal, küünitades
murenevat selgroogu
tujutsevatest tuultest
taevapiiri.
Unelevas udus
koob vihm hetkeks tõde
ning siis Sa lahkudki,
jättes selja taha
maha
vaikiva tõe ning
üksikud müürid.

Sulan ühte endaga

Sulan ühte endaga,
peites kuumavad peod
põue.
Punava kõue kuminas
kuulutan kartmatult
õigeks teod,
milles kumav õhtu
sureb hommikul
süütundeks.