„Teisik” („The Double”, 2013, Alcove Entertainment). Režissöör Richard Ayoade, stsenaristid Richard Ayoade, Avi Korine ja Fjodor Dostojevski, operaator Eric Wilson, helilooja Anrew Hewitt, osades Jesse Eisenberg, Mia Wasikowska jt. 93 minutit.

Kaader filmist.

Sügisvärvidest tiine „Teisik” on Richard Ayoade’i teine täispikk mängufilm, mis põhineb Dostojevski samanimelisel romaanil. Linateose peategelane Simon James (Jesse Eisenberg) on tõupuhas hall kontorihiireke, üks mutrike Orwelli raamatus „1984” kujutatud või mõne muu totalitaarse süsteemi sarnases otsatus reguleeritud rägastikus. Koridorid on pikad ja pimedad, igapäevatöö on arusaamatu paberimäärimine, kodu on askeetlik, ema vaid viriseb ja vastassugupool ei tee temast väljagi. „Sa oled üsna märkamatu tegelane, sind justkui nagu polekski olemas,” ütleb üks tema töökaaslane ja ega ta palju mööda ei pane. Simon pole mitte mingis mõttes meeldejääv – tema kohmakus ja nähtamatus pole põhjustatud tema salajasest ekstsentrilisusest, mille ta lõpuks enda kasuks pöörab, vaid lihtsalt staatilisest kõmisevast sisutühjusest. Tema tegelaskuju ehitatakse üles mitte tema iseloomule, vaid teda igavesti saatvale absurdsele ja ülekohtuselt bürokraatlikule ebaõnnele – liftiuksed sulguvad alati valel ajal, kohvikus on tema tellitud toit alati otsas ja mees tühjas metroovagunis palub tal mujale istuda, kuna väidetavalt istub Simon tema kohal. Argivõitlusele väikeste asjade ebaõnnejumalaga lisandub ka teine laiema haardega ja ulmelisem saatuse vingerpuss. Nimelt tuleb tema firmasse tööle James Simon (samuti Jesse Eisenberg), kes on väliselt Simoni täielik teisik, kuid kõvasti põnevama iseloomuga: sarmikas, jutukas ja naljakas. See ideaalne mina, mis kõigi meie peades elutseb, materialiseerub Simoni elus otsese konkurendina, kuid keegi teine ei näi nende sarnasust märkavat ega sellest hoolivat. Jamesi absurdsed ja ulmelised saatuse keerdkäigud sondeerivad identiteeditemaatika pinda. Kui sind süsteemis kirjas pole, kas sa siis tegelikult oled olemas? Aga kui keegi sind kunagi ei märka, kas sind siis päriselt ongi? Langevate puude ja nende häälte sarnast diskussiooni, mis jalge alt kõikuma lööks, kahjuks aga ei teki, sest kiire „mats ja maaühendus” lõppmäng, mis seob kõik tegevusliinid eeskujulikult kinni, ei jäta ruumi suuremateks ideedeks ja laiahaardelisemaks mõtiskluseks.

Ometi pole suure kirjandushiiglase õlgadel seisev stsenaarium ainus, millega Ayoade’i „Teisik” tähelepanu äratab. Maailma, mida „Teisikus” kujutatakse, pole võimalik paigutada ei kaardile ega ajalukku – see on loominguline segu erinevatest mõjutustest ja ajastutest. Simoni ja Jamesi ülikond pärineb justkui kaheksakümnendatest, kogu filmi tehnopark kannab ulmelist steampunk’i hõngu, rääkimata kultuuriruumide virrvarrist, mille eest on vastutavad heliribal kõlavad jaapanikeelsed laulukesed. Samamoodi segunevad filmis ka erinevad kinožanrid. Ulmesugemetega teisikuloo visuaalne pool teeb sügava kummarduse film noir’ile ja läbi selle ka saksa eksperssionistidele. Ajatu maailma müstilisust rõhutab lakooniline valguskasutus, kus kõik, mis tegelaste punktvalgusest väljapoole jääb, võtab tumeda pruunikas-hallika vanaema pööningu hirmutavate ja huvitavate nurkade värvi. Müstiliste varjude taha peidetud koht ja aeg jäävad „Teisikus” mõnusalt ebamääraseks, mistõttu pole võimalik anakronisme ajastutruudest detailidest eristada. Selle tulemusena luuakse kutsuvalt ainulaadne maailm, mis pole liiga hullumeelne, et pärssida sellega suhestumist, kuid mille fantaasiapiruetid suudavad üllatada ja hoiavad meele ärksana.

19. sajandi Kafkat ennetanud ulmelugu sotsiaalsest heidikust, steampunk-atribuutika, Hollywoodi 40ndate ja 50ndate krimidraamadele omane heletume esteetika segatuna viidetega jumal teab mitmele teisele kunstiteosele peaks justkui olema liiga suur amps, mida üks linateos suudaks ära seedida. Ometi aitab Simoni tegelaskuju, mis ehitatakse üles rea tüüpiliste ebaõnnestumiste najale, millega igaüks meist on kokku puutunud, muuta selle ulmelise sulatuskatla üllatavalt omaseks ja naljakaks. Detailihimura silma, üleelusuuruse kujutlusvõime ja laia visuaalkunsti silmaringi kombinatsioon loob ennenägematu ulmelise kollaažmaailma, milles ekselda on puhas rõõm ja lust. Filmi lõpus Dostojevski teose vaimuhaiguse selgituse asemel piiranguteta kujutlusvõimega ulme marsruudi valimine võib Ayoade’i „Teisiku” sügavust ja väljendusjõudu küll veidi kärpida, kuid Simoni lugu mõjub nauditava värske tuuleiilina ka ilma üleelusuuruste järelduste ja painamajäävate ideedeta. Eks vahel ongi just teekond see, mis loeb.

Linastub alates 18. aprillist kinos Artis.