„Alice Doesn’t Live Here Anymore” (1974, USA, Warner Bros.), režissöör Martin Scorsese, stsenarist Robert Getchell, operaator Kent L. Wakeford, osades Ellen Burstyn, Kris Kristofferson, Billy Green Bush jt, 112 min.

Martin Scorsese film „Alice ei ela enam siin” räägib võimuka ja egoistliku mehe talla all elanud 35-aastasest Alice’ist, kes pärast seda, kui mees autoõnnetuses otsa leiab, peab üksinda toime tulema nii algkooliealise ninatargast poja kui ka iseendaga. Alice’ile meenub taas lauljakarjäär, mille ta abielludes mehe nõudmisel oli pidanud katkestama ning ta asub koos pojaga teele oma kodulinna, et jätkata sealt, kust ta kunagi pooleli jäi.

Kaader filmist „Alice ei ela enam siin”.

Tegemist on küllaltki lihtsa, lineaarse ja üllatustevaba looga. Linateose süžeearendused sisaldavad kõiki tüüpilisele Ameerika filmile kohustuslikke elemente, kuid filmi väärtus seisnebki tegelikult mujal: tugeva ja enesekindla naise kujutamises ajal, mil emantsipeerunud naine polnud veel enesestmõistetav nähtus.

Filme karismaatilisest naistest ja vapratest üksikemadest on tänaseks vändatud arvukalt. Kindlasti oli see aga erakordne näide omas ajas ning seda tunnustas ka filmimaailm. Ellen Burstyn võitis Alice’i rolli eest Oscari parima naispeaosatäitjana ning film on linastunud Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis.

„Alice…” demonsteerib selgelt seisukohta, et naisel on palju rohkem unistusi, soove ja andeid kui vaid kodu korras hoidmine ja laste kasvatamine ning et ta on täiesti võimeline omal käel nende unistuste poole liikuma, kaotamata samas kainet meelt ja vastutustunnet. Filmi peategelane pole algusest peale süütu lambuke: tema püüd traditsioonilist patriarhaalset peret koos hoida ei tulene vaid allaheitlikkusest, ta on tarmukas ja kindlameelne. Domineeriv, kuid ühtlasi ka kaitsev mees on tema ideaal ning mehele kuuletumine algul vaba valik. Kui aga mühaklikku meest ühel päeval enam ei ole, tuleb kuuleka koduperenaise varjust välja oma plaanide ja sihtidega tugev naine. Nagu elus ikka, on tihti tarvis mõnd välist tõuget, et läbi viia radikaalseid muutusi.

Kaader filmist „Alice ei ela enam siin”

Omaaegset Ameerikat kujutab režissöör ilustamata. Läänerannik, kus filmi tegevus aset leiab, kubiseb tundmatutest ilmetutest linnadest, mille elanikud rabelevad juba puhtalt ellujäämise nimel. Nendest inimestest on Ameerika unelm mööda läinud ning nad on kunagistest unistustest loobununa kuhugi kinni jäänud, olgu selleks siis mitterahuldav töö või armastuseta abielu. Hästi toimivaid suhteid mehe ja naise vahel filmis tegelikult ei olegi: Alice’i abielu on trööstitu; järgmine mees, kelle ta leiab, osutub vägivallatsejaks, kellel juba on naine. Seega jätab film lausa mulje, et ühiskond koosnebki peaasjalikult vägivaldsetest või lihtsalt tundetutest meestest ning eluga võitlevatest üksikemadest. Muutus toimub alles siis, kui Alice kohtub farmer Davidiga.

Siiani on räägitud filmi peategelasest kui tugevast ja ettevõtlikust naisest, kuid iseseisvumine ei ole tema jaoks siiski kaugeltki lihtne. Alice’il on küllaga nõrkuse- ja nutuhetki ning temas leidub ka täiskasvanuna omajagu lapsemeelsust. Naiivsevõitu on ju tema unistus lauljakarjääristki, sest iseõppinuna ja keskeale lähenedes väikelinna koduperenaisest tipptegijaks saada pole kahtlemata lihtne. Aga proovida ju ometi võib?

Katusekinos on käimas Martin Scorsese retrospektiiv. Vaata kava siit.