„Mean Streets” (1973, USA, Taplin – Perry – Scorsese Productions), Režissöör Martin Scorsese, stsenaristid Martin Scorsese ja Mardik Martin, operaator Ken L. Wakeford, osades Harvey Keitel, Robert De Niro, Richard Romanus, Amy Robinson, David Proval jt., 112 min.

Martin Scorsese, keda peetakse üheks kaasaja suurimaks režissööriks ja Ameerika 20. sajandi järjepidevamaks portreteerijaks, on lavastanud pea tosinajagu filme, mida tunneb terve maailm. „Agulitänavad” on Scorsese esimene kõrgelt tunnustatud töö, mis vaatamata kriitikute ovatsioonidele on laiemalt väheteatud. Arvestades kahe tunni jooksul lahti rulluva loo üleshitust, on ühelt poolt aru saada, miks pole tegu linateosega, mis võiks kõnetada laiemaid masse – tegu pole lihtsa ega lineaarse vaatamisega. Teisalt on siin olemas kõik märgid mõistmaks, miks filmilavastaja oli määratud saama elavaks legendiks.

Scorsese on lavastajana antropoloog, kes püüab tabada inimsuhteid ja elulisi valikuid itaalia-ameeriklaste kogukonnas New Yorgis. Kuigi filmi mäletatakse rohkem tulevase kinolina gängsterite epitoomi Robert De Niro läbilöögina, saab oluliselt enam ekraaniaega noor Harvey Keitel, kellele see oli pärast 1967. aasta draamat „Who’s That Knocking at My Door?” juba teine koostöö Scorsesega. Siin kehastab ta ambitsioonikat Charliet, kelle maffiakarjäär põrkub tema religioossete ja eetiliste dilemmadega. Tema lojaalsust sõpradele paneb proovile De Niro mängitud temperamentne, ettearvamatu ja süüdimatu Johnny Boy.

Johnny Boy on jäänud filmilukku kultusliku tegelaskujuna, sest tema hämmastav intensiivsus karikeerib suurepäraselt kogu linateose stiili, joonides alla ka tervikule kõige paremini sobiva iseloomustuse – toores. Sõna kõige paremas mõttes. Charlie ja Johnny Boy vahelised stseenid, detailidest kehakeeles ja miimikas kuni verbaalse dialoogini välja, on naturaalsed ja usutavad, hoides tähelepanu ka siis, kui toimuv filmi kesksest liinist pisut hälbib. Lineaarset lugu on „Agulitänavates” vähe, pigem on omavahel seotud pildikesed kogukonna elust. Esimesel vaatamisel tekib kohati tunne, et tegu on absoluutse meistriteosega ja teisalt, et tegu on pisut ülehinnatud filmitervikuga.

„Agulitänavad” on truu oma ajastule ja tegevuspaigale. Seetõttu ei hakka ma vaatamata oma armastusele filmiajaloo vastu tegema nägu, nagu võiks ta kõnetada kõiki 21. sajandi vaatajaid. Aga igale tõsisemale filmihuvilisele on ta suurepäraseks teejuhiks mõistmaks, kust Scorsese nii lavastaja kui inimesena pärit on.

Vaata Katusekino programmi siit.