„Kristus elab Siberis” (2015, Eesti). Režissöörid Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar. 89 min.

„Kristus elab Siberis” plakat

Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare äsja esilinastunud dokumentaalfilm „Kristus elab Siberis” on kangelastegu – suurejooneline, elegantne, veretu (kui välja arvata küllap arvutute sääskede laibad) jutustus ja vaatemäng.

Kilmi ja Tammiksaar on suutnud võita vissarionlaste, maailma kõige suurema end muust maailmast eraldanud ususekti usalduse, kes on rajanud ökolinna Siberis Krasnojarski krais. Neid on õnnestunud filmida aastaringselt ja on jõutud väga mõjuva tervikuni, mida sel moel keegi korrata ei saa.

See on film tulevikust, sest vissarionlased (keda peaks olema u 6000) on korraldanud oma elu taigas nii, et neil oleks tõenäosus jääda ellu tuuma- ja muude katastroofide korral: nende majanduselu ei sõltu peaaegu üldse rahast, kõik eluks vajalik püütakse kasvatada ise, kasutatakse peaaegu ainult omaenda kätetööd. Mis on aga eriti oluline: juhuks kui muu inimkond hävib, on vaja tugevat vaimsust. Kõik religioonid tuleb sulatada üheks, aga alal tuleb hoida ka teadmised kultuuri senistest suurimatest varandustest, mis tähendab, et laste haridusele pööratakse suurt tähelepanu. Vissarionlaste õpetaja Vissarion, endine miilits, on uuesti sündinud Kristus.

Kuigi maailma lõpuks valmistumine üldiselt värskelt ei mõju, ei saa kahjuks inimtekkelist katastroofi isegi lähimas tulevikus välistada. Piisab, kui silme ette satub naaberriigi valitseja kinnismõtetest vaevatud pale (kelle suvila pidi küll asuma vissarionlaste juurest üle järve). Vissarionlased mõjuvad nii sel kui ka muudel põhjustel vägagi värskendavalt. Kui arengud peaksid minema viletsaimat rada, võib puhta südamega tunnistada, et Kilmi ja Tammiksaar on filminud inimesi, kelle ellujäämisest oleks tõepoolest hea meel ja kes saaksid hiljem seda filmi üle vaadates vanu aegu meenutada, kui kedagi teist enam ei ole. Kristus on niikuinii alati võluv, seekordne versioon kuidagi eriti, ent näha saab sellisel hulgal tarku, ilusaid, tundliku südamega inimesi, lisaks märkimisväärselt palju ehtsalt õnnelikke lapsi, et see ongi väga hea variant! Ja mis kõige tähtsam: nad ei ole välja mõeldud, ei ole ulme, vaid on sama tegelikud kui Siberi lummavad loodusvaated.

Kui aga õnnestuks siiski mõnda aega kõige hullemat vältida, oleks vissarionlastelt üht-teist õppida. Kuuldavasti tekitas film paljudes vaatajates jõulise igatsuse kaduda Siberisse ja saada Päikeselinna kodanikuks. Kuid miks nii ühemõtteliselt? Kas ei ütle vissarionlased ka seda, et õnne ja inimväärset elu ei ole mõtet lükata edasi ebamäärasesse tulevikku, vaid tuleb alustada kohe, siinsamas? Kuigi vissarionlasi määratletakse kui tsivilisatsioonist irdunuid, näitas film just mõttekat tsivilisatsiooni või vähemalt üht sellist tsivilisatsiooni vormi, mis kuhugi irdunud ei ole.

Ei ole mingeid olulisi takistusi näiteks Eesti tsiviliseerimisel, peale teatava klimaatilise loiduse, mentaliteedi. Kuigi geograafiline asend tekitab pingeid, ei takistaks see kujundamast ühiskonda, kuhu noorem põlvkond tahaks tingimata pärast õpinguid ja tuulutamist tagasi tulla. Vissarionlaste lapsed tahavad tagasi koju pöörduda ja see näitab kogukonna tervist. Ainuüksi Müürilehe veebiversioonis ilmunud variparlamendi 101 ideed tõestavad, et muudatused vaimses plaanis on juba kohal. Toomas Kiho ettepanekut luua tervet Eestit kattev rahvuspark – Refugium Europae – võiks hakata teostama kohe.

Tuleks kasuks mitmeid seniseid tõekspidamisi revideerida, sest õpetlik on ka vissarionlaste ajaloo koolikursus. Nimelt peetakse põhjendatuks välistada sellest sõjad ja õpetada selle asemel kultuurilugu. Tõesti, sõjad on inimkonna ajaloo kõige piinlikum ja enamasti maitsetum osa. Kui kirjutada ajalugu sõdade järgi, peaks ju ka üksikisiku CV koostama nurjatuste ja läbikukkumiste jadana, aga kas just see on tõde? Selleks et elada rahus, peaks suutma rahu köitvalt kirjeldada, ent see valmistab paraku isegi kirjanikele raskusi.

Kilmi ja Tammiksaare film võiks tekitada globaalset vastukaja. Seda võiks näidata õppefilmina reibastele islami paugutajatele ja pommilõhkajatele, kuidas usku võib teostada teisiti, loomingulisemalt – kuidas ehitada oma kodus üles selline õdus ühiskond, mis tekitaks teistes soovi järele teha.

Filmi ühed võimsaimad hetked on poisikeste jooksmine kaldavees keset sadu, tuhandeid liblikaid. Milleks sellist õnne vältida?