Kino, filmid ja maagia on väga lähedalt seotud mõisted, teadis öelda Francis Ford Coppola. 14.–30. novembrini toimuv PÖFF teeb kõledad ja vihmased ööd vaid ettekääneteks end kinosaali sulgeda ja reaalsusest filmimaailma irduda. Programm on sellel aastal parem kui kunagi varem, põlved saab kindlasti valusaks istuda ja sukelduda lugudesse kõigilt kontinentidelt. Igat filmi ilmselt vaadata ei jõua ja ei tasugi. Pidades silmas mitmekülgsust, sõelusime kavast välja meie meelest kõige huvipakkuvamad linateosed. Seejärel jätsime kõrvale hitid nagu „Poisipõli”, „Lindmees”, „Foxcatcher” ja „Whiplash”, millele meedias niigi juba rohkelt kõlapinda ja kiitust jagunud. Lõpuks said ritta kümme filmi, millele tasub meie arvates festivalikataloogis ring ümber tõmmata.

Kaader filmist „Noor ja imeline T.S. Spivet”

„Noor ja imeline T.S. Spivet” („L’extravagant voyage du jeune et prodigieux T.S. Spivet”, Prantsusmaa, Kanada, USA, 2013, rež Jean-Pierre Jeunet)

Armastusfilmiga „Amélie” üle maailma tuntust kogunud Jean-Pierre Jeunet on valmis saanud ainult edukate ja väga edukate linateostega, kelle sümpaatne käekiri on alati ära tuntav kõikide nende erinevate lugude kontekstides. „Noor ja imeline T.S. Spivet” viibib samas vaimus luulefraasiga – „Not all those who wander are lost” (J.R.R. Tolkien), viies 10-aastase imelapse ja igiliikuri leiutaja T.S. Spivet ainult Jeunet’ sule läbi võimalikuks saavale fantastilisele teekonnale. Poisslaps kannab välja nii kohvri, mis on vaat, et suurem kui ta ise, ja säravusest õhkuva dialoogi ning viib meid imetabasesse steam-punk-keskkonda, mille leidlik nüansirikkus saab viimse lihvi filmipildi satureeritud koloriidis. Täiskasvanulik intelligents ja lapselik siirus täituvad väikese leiduri kehastuses ja on raske leida selleaastasest prantsuse filmisaagist südamlikumat filmi.

„Must süsi, õhuke jää” („Bai Ri Yan Huo”, Hiina, 2014, rež Yi’nan Diao)

Hiina filmiturg areneb jõudsalt, olles juba jõudnud kassatulu järgi teisele kohale maailmas. See on kallutanud mitmeid Hollywoodi filmitegijaid looma hiina publikule meeltmööda linateoseid, lisades kohalikke võttepaiku ja saates staare sealsetele esilinastustele. Milline on aga hiinlaste enda kino nägu? Berlinale parima filmi auhinna Kuldkaruga pärjatud „Must süsi, õhuke jää” on raske ja ääretult hea film. Stiilipuhas neo-noir triller liidab väikelinna detektiivi oma kunagise partneriga, et uurida mõrvasündmustikku, mis on äravahetamiseni sarnane aastaid tagasi mehed peaaegu hukutanud juhtumiga. Sotsiaalset realismi taotlev linateos rõhutab ennekõike tegelaste usutavusele ja tavaelu räpasusele pisidetailideni välja. Filmi meeleolus tabab ka teatavat üleolevust, patroniseerivat tooni, mis innustab tegevustikku ette aimama, kuid kaasa elada tuleb siiski režissööri armu järgi, kes esitab sündmusi just täpselt nii käänulistena, et vaimutööd jätkub ka pärast kinosaalist lahkumist. See krimidraama osutub kvaliteetseks sissevaateks hiina filmitööstuse kaasaegsetele tegijatele.

„Koerte põld” („Psie pole”, Poola, 2014, rež Lech Majewski)

Käesolev sügis toob PÖFFi fookusprogrammina valiku poola linateostest, millest huviväärseim võiks olla „Koerte põld”. Tegemist on keerulise filmiga, mis lahkab peamiselt surma teemat ja pakub seeläbi kõige ehedamat sügiskaamose tunnet. Kurbuse ilu hellitatakse imevõrratute visioonidega, mida on häbi kaadriteks nimetada – pigem eraldiseisvateks kunstiteosteks. Filmi autor Lech Majewski on saavutanud lisaks lavastamisele ka maalikunstnikuna ning seob ühte kaks äärmust – igavese ja pidevalt liikuva – suurepärane linateoses, millel tasub lubada end üllatada. Poola filmide kava PÖFFil käsitleb mitmekülgselt erinevaid kohalikke sotsiaalseid probleeme, „Koerte põld” taaselustab Dante käsikirja tänapäevases kontekstis. Film on seatud 2010. aastasse, mil Poolas toimusid „piibellikud” üleujutused, tulekahjud ja hävingud. Noor Adam loobub kirjandusteadlase kohast, et minna tööle supermarketisse ning kui filmi süngus peletab eemale, siis võib öelda, et olukord ei kujune lootusetuks ei Adami ega ka tema läbi portreteeritavate Poola päriseluliste probleemide jaoks. Jõuame sinna, et linateos on kainestavalt lootusrikas ning visuaalselt kogu festivalikava üks silmapaistvatest.

„Org” („Emek”, Iisrael, 2014, rež Sophie Artus)

Üks PÖFFi rekordarvust esilinastusest on „Org”, mis leiab rahvusvahelist esmanäitamist just Tallinnas. Tegemist on autori teise linateosega, esimene oli lühifilm „Nessia tova” (2003), mida saatis festivalidel samuti märkimisväärne edu nii kodumaal kui rahvusvahelises plaanis. Iisreali päritolu loob sellele lavastajadebüüdile võrratu ekraani, mille tähendust tajume tervikuna alles filmi lõpus. Filmi keskmes on kolm teismelist – kaks poissi ja üks tüdruk–, kes elavad väikeses sumbunud maakohas. Pikema sissejuhatuseta film kujutab aasta pärast täisikka jõudvaid noori, kes peavad hakkama saama vägivallaga nii koolipäevadel kui ka koduseinte vahel. Inimsuhteid käsitletakse ettevaatlikult, ilma hinnanguid andmata, kuid mitmekülgselt mõistvalt. Hüljatuse poeetika ja tundlik nooruse võrsumise käsitlus on äratanud režissööri suhtes suuri lootusi. Bioloogia ja filmihariduse omandanud noore naislavastaja esimene täispikk mõjub üllatavalt läbimõeldult ja pälvis kiitust Haifa filmifestivalil nii publiku kui kriitikute seas.

„Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” („En duva satt på en gren och funderade på tillivaron”, Rootsi, Saksamaa, Norra, Prantsusmaa, 2014, rež Roy Andersson)

„Omanäoline” on Roy Anderssoni maailma kohta võrdlemisi pehme kirjeldus. Ajavahed harva lavastama sattuva Rootsi vanameistri filmide vahel laiuvad juba seitsme aastani. Viimane, „Teie, kes te elate”, demonstreeris ehedalt, et Andersson pole kaotanud ei huumorimeelt, küünilist suhtumist ümbritsevasse ega tähelepanelikkust eksistentsialistliku tragikoomika suhtes. Kummastav ja vaimukas tõotab olla ka Veneetsias Kuldlõvi võitnud värskeim linateos, mis kogunud kiitvaid arvustusi ühelt festivalilt teise järel. „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” on hallides värvides, kohmetute naljade ja meeleoluka muusikaga, kus probleemid varieeruvad sellest, kes sööb ära äsjasurnud mehe krevetivõileiva, kuni elu mõtte üle juurdlevate ideedeni. Ekstsentriline lavastaja jätab vaatajale nähtust lõbusa, kuid müstifitseeritud tunde, mille mitmekihilisus jätab mõtisklema ka seansi lõpu järel.

„Jumal armastab Ugandat” („God Loves Uganda”, USA, 2013, rež Ross Williams)

Võib öelda, et Uganda usukuulutajate ja pastorite kõrval on Varro Vooglaid vagur lambuke. Surma ja vihkamist külvavad geivastased liikumised Ugandas kulmineerusid maailmauudistes LGBT õiguste aktivisti David Kato mõrvamisega vahetult pärast tema kohtuvõitu ajakirja üle, mis identifitseeris teda kui homoseksuaali ja hukkamist väärt isikut. Ugandas toimuva ulatusliku riikliku ja eraalgatusliku kihutustöö varal on saanud igaühest kohtumõistja ning aastaid on loodetud läbi viia seadus, mis võimaldaks määrata surmanuhtlust LGBT kogukonna liikmetele. Tegemist on riigiga, mille eetikaministri James Nsaba Buturo kõnest leidub helisalvestus, kus ta ütleb, et „homoseksuaalid võivad igasuguseid inimõigused ära unustada.” Valus dokumentaalfilm „Jumal armastab Ugandat” pakub ilmalikust seisukohast hirmuäratavat ülevaadet USA uusevangelistide „panusest” maailma vaesemate hulka kuuluva riigi hingeellu.

„Vääramatu jõud” („Force majeure”, Rootsi, Prantsusmaa, Taani, Norra, 2014, rež Ruben Östlund)

2011. aasta PÖFFi üks üllatajaid oli rootslase Ruben Östlundi šokeerivalt sirgjooneline draamapõnevik „Mäng”, mis seadis üha alandavamaid tuure võtvasse konflikti kolm valget keskklassi järeltulijat ning nende immigrantide lastest kiusajad. Teenitud tähelepanu Östlundi film mujal maailmas ei pälvinud, see-eest on sellega hakkama saanud mehe värske ja mitte vähem terav psühholoogiline sisselõige skandinaavia heaoluühiskonda. Cannes’i filmifestivalil žürii eripreemia pälvinud „Vääramatu jõud” on veerenud läbi aasta jõulise eduga, mida iseloomustab ka filmisündmusi käivitav lumelaviin. Rootsi kahelapseline musterpere on kaunites Alpides suusatamas, et isekeskis kvaliteetaega veeta, kui ühtäkki müriseb perekonna suunas vägev lumelaviin. Isa haarab kiirelt oma iPhone’i ja kindad ning pistab punuma. Ema jääb lastega saatuse hooleks. Õnnetust aga ei juhtugi ja kõik jäävad terveks, ent perepea vastavastatud egoism pingestab edasisi peresuhteid ning alguse saab erakordselt põnev omavaheliste suhete vaatemäng.

„Kolgata” („Calvary”, Iirimaa, Suurbritannia, 2014, rež John Michael McDonagh)

Kui palju annet võib jaguda ühte perekonda? Martin McDonagh on lavastanud kaks muhedat põnevikku „In Bruges” ja „Seven Psychopats”, vanem vend John Michael tuli sel aastal välja oma teise täispika linateosega „Kolgata” ürgsümpaatsest iiri preestrist ja teda tappa lubavast külaelanikust. Sünge, ent sarmika naljasoonega film algab hetkega, mil pihitoolis viibiv koguduseliige ähvardab isa Jamesile otsa peale teha. Selle asemel, et oma mõrvarit otsima minna, asub preester tasapisi surmaks valmistuma ja uurima, millise pärandi ta endast maailmale on seni jätnud. Ainuüksi filmi karakteritegalerii on värvikas ning neid kehastavad näitlejad eesotsas võrratu Brenan Gleesoniga esmaklassilised, kuid film haukab ka hoopis suuremate teemade järele headusest patu ning lunastuseni.

„Jodorowsky „Düün”” („Jodorowsky’s Dune”, USA, 2013, rež Frank Pavich)

Alejandro Jodorowsky on hull tšiillane, kelle käe all valminud mõned filmiajaloo kõige kummalisemad linateosed eesotsas LSD-trippi meenutava „The Holy Mountainiga”. Tõeline magnum opus jäi Jodorowskyl aga tegemata, sest mehe müstilisi mõõtmeid võtnud „edevusprojekt”, maailmas enimmüüdud ulmeromaani „Düün” ekraniseering, ei jõudnudki kunagi võtteplatsile. Osatäitjatena nägi ta oma filmis teiste seas Salvador Dalid, Mick Jaggerit ja Orson Wellesi ning dokumentaalis saab tutvuda ka popkunsti ja koomiksi elemente siduvate kavanditega, mis jutustavad pildikeeles ettevõtmise grandioossusest. Käesolevas dokfilmis räägib säravalt ekspressiivne Jodorowsky paljude kaasteeliste abiga loo sellest, kuidas kõigi aegade parim film suurte plaanide kiuste siiski tegemata jäi.

„Mida me pimeduses teeme” („What We Do in the Shadows”, Uus-Meremaa, USA, 2014, rež Jemaine Clement ja Taika Waititi)

Ilmselt leidub üksjagu neid, kelle südames on soe koht uus-meremaa sarja „Flight of the Conchords” poolsürreaalsele ja kaootilisele huumorile. Veelgi rohkem on tõenäoliselt neid, kellel on kõrini „Twilighti” tuules toodetud ja teismelistele rihitud vampiiri- ning muudest kollifilmidest. Eelmainitud sarja peaosaline Jermaine Clement on täitmas nii lavastaja-, stsenaristi- kui ka näitlejakohuseid selles dokumentaalina esitletud komöödias – mockumentary’s. Musta huumoriga ilmestatud pseudodokumentaal heidab pilgu kolme iidse vampiiri igapäevamuredesse nagu korteri korras hoidmine, üüri maksmine ja pidudele sisse pääsemine. Ühtlasi peletatakse õlult art-filmide raskus, sellegipoolest intelligentset meelelahutust pakkudes.

Kõikide PÖFFil linastuvate filmidega tee tutvust siin.