„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära. Seda peavadki aina ning jätkuvalt tegema teised – neist algfragmentidest lummatud – ning algallikas jäägugi lõpuni fragmentaarseks ning tabamatuks.

Aga kui Grünbergi looming ning ka „Epiloog” on olemuselt soojad ja romantilised, siis ülejäänud „Memorial” on külm ja kalk nagu Gröönimaa jäässe tardunud külma sõja aegse pommituslennuki rusud või Aphex Twini krestomaatiline „Selected Ambient Works Volume II”. Rajad on lühikesed ja katkevad kuidagi äkitselt ja julmalt, nagu neid presenteeriks kuulajatele mõni südametu bürokraat: „Nii, nägite, kuulsite, hea küll! Aeg on edasi minna.” Nõnda äkitselt katkedes ei jõua ükski lugu meid teatud helimaastikule või -maailma välja juhatada. Kuulaja jääb ekslema selles hargnevate teede külmas metsas.

Kõnealust plaati tutvustavas tekstis öeldakse, et album „tähistab tegijatele ühe olulise perioodi lõppu ja uue, kurvema algust”. Lõppenud perioodi kohta siis nähtavasti kauamängivat alustav „Epiloog” käibki. Kohati hakkab „Memorial” kõlama nagu ränkraskete masinate urinat jutlustav soomlaste Pan Sonic, teisalt jälle justkui eriti tumeda tekno intro.

Plaadi viimane lugu „Monument” siiski – pärast seda kalgivõitu albumit – taasäratab kuulaja külmunud hingelinnukese, kõlades nagu 1970ndate saksa kosmosemuusika või Jean Michel Jarre’i analoogsüntekad. Nõnda võib kokkuvõtteks öelda, et „Memorial” on üks kõle ekslemine pimedas, metalses metsas, aga õnneks on teada, et metsa ümber – kuulaja selja taga ning kuskil kaugel ees – on ka midagi avarat ja südantsoojendavat, kuigi jääb hämaraks, mis täpselt.