Dan Snaith on 36-aastane kanada päritolu artist. Tagasihoidlik ja lahke juba lapsepõlvest saati. Intellektuaal, kes omab doktorikraadi matemaatikas. Sama kraadini on jõudnud erinevatel tegevusaladel ka tema kaks õde, rääkimata vanematest. Ekstsentrikut mehest aga ei saanud, sest end oma matemaatikalektoritega võrreldes leiab Snaith, et viimased on veidrad tasemel, mida pole võimalik kategoriseerida.

Tema 2007. aasta „Andorra” oli küllaltki omapärane segu folktroonikast ja psühhedeeliast. Üks kuulsamaid folktroonikuid (vähemalt aastal 2001) on/oli muidugi Four Tet, Snaithi suur sõber. Caribou suurepärane analoog-tantsu-indie plaat, 2010. aastal ilmunud „Swim”, alustas tema karjääris aga uut suunda, mis kestab tänaseni (kes veel tantsu tahab, siis tasub Snaithi suurepärase pseudonüümi Daphni uksele taguda).

„Our Love” kõlab poleeritumalt kui „Swim” ning sellega üritab Caribou anda vastulöögi tänapäeva naivistlikust ja lihtsustatud armastusest rääkivatele poplugudele. Eks reaalsus ole muidugi juba ammu kohale jõudnud, kui sa 36 oled. Üks rada on näiteks pühendatud albumi tegemise ajal surnud helimehele ning plaadi nimilugu jutustab muusiku sõprade lahutustest. Endal on tal oma sõnul muidu kõik okei.

„Our Love’i” puhul võib kuulda Dani kalkuleeritud võtteid, mis on vahel ehk liiga tuimestavalt lihtsad – üheks näiteks on pala „Can’t Do Without You” areng, mis päädib sellega, et lugu läheb ainult valjemaks. Kuid kõik muidugi toimib. Sama träkk on albumil ka üks mu lemmikuid, just selle lollakalt lihtsa arengu ja loos korrutatava „vajaduse mantra” tõttu, millest Caribou viimast pigistab.

Plaadi saundipalett on justkui mõnusalt soe ümmarguste äärtega padi. Kütteperioodi truu kaaslane, kes räägib sulle õrnalt kõrva teiste kurbi lugusid.