Hommikul ärkan ja püüan kahe hoole ja armastusega valmistatud, pealtnäha tavalise võileiva söömise juures meenutada unes kuulatud viisijuppi, millel oli kamaluga hitipotentsiaali. Iga kohvisõõmuga virgun üha rohkem ja mõistan, et ma ei ole üksi. Selliseid unes lauluvorpijaid on sadu, tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid.
Paljude jaoks jäävadki need haaravalt kõlanud lood vaid individuaalseteks kõrghetkedeks, sest nad lihtsalt ei oska pilli isegi õigesti kätte võtta. Mac DeMarco aga ei kuulu nende abitute hulka. Mac DeMarco valdab isegi midagi sellist, mida ilmselt mõnele teisele pahaks pandaks – möödalaulmist. Ärge saage valesti aru, et Mac DeMarco album „2” oleks läbinisti vildakas. Ei. Siin on kõike, mida saab teha kitarride, trummide ja bassiga. Žilett-teravad popp-rokk-meloodiad, mis on justkui vanad ja tuttavad muusikaajalugu kujundanud märkimisväärsetest duuridest, mollidest; mis kiirendavad aeg-ajalt, gaas põhjas, ebakõla magistraalil. Muretult. Kui tavaliselt on sõnumitoojatel ülipeidetud tähendused ja verbaalsed vingerpussid, siis Mac DeMarco plaan on võluda teid lihtsusega. Selline soe ja sõbralik tunne, nagu ootamatult postkasti saabunud kiri vanalt klassivennalt, kellega olete koos salaja koolimaja nurga taga suitsu kimunud ja algavat tundi kirunud. Samas pinevil, kuidas tal läinud on? Tundub, et tal on kõik hästi. Armastus, mis ootab teki all, kui hilistel tundidel koju hiilib. Ema, kes mõistab, et tehtud vead pole mitte midagi muud kui napp elukogemus.
Ma oleks väga tahtnud, et minu esimene album kõlaks nii nagu Mac DeMarco debüüt „2”. Selline, mille paned mängima ja endale teadvustama kuulad sa seda juba sajandat korda, ilma et kordagi tekiks küsimus, kas ma peaks äkki midagi muud kuulama. Seniks jään siis lootma oma loomingulistele kulminatsioonidele oma unenägudes.
