Sander Saarmets – Bleu Précieux (Glitch Please, 2025)

Sander Saarmetsa „Bleu Précieux” ei karda võtta omaks abstraktseid ja avangardseid kontseptsioone. Tulemuseks on teos, millesarnast annab elektroonilise muusika maastikul tikutulega taga otsida.

Sander Saarmetsa „Bleu Précieux” ei karda võtta omaks abstraktseid ja avangardseid kontseptsioone. Tulemuseks on teos, millesarnast annab elektroonilise muusika maastikul tikutulega taga otsida.

★★★☆☆

„Bleu Précieux” on nagu organism – muusika on kõlaliselt hingav ja laialivalguv nagu tammejuured või seeneniidistik. See peegeldub ka kompositsioonilistes võtetes, näiteks lugu „Signaux” põhineb taimede elektriimpulsside tõlgendamisel modulaarsüntesaatoriga ja albumi struktuur tugineb suuresti loodusest inspireeritud generatiivsetele mudelitele. Saarmets pole esimene, kes sellise lähenemisega eksperimenteerib, eeliseks osutub aga tema oskus neid musikaalselt tähendusrikkal moel rakendada. Iga lugu mõjub katseklaasiorganismina, mis kasvab, vohab ja lõpuks kärbub. Muusika on särtsakas, kergelt ettearvamatu ja sellest kiirgab nii meloodilises kui ka rütmilises fraseerimises suur vabadus, mida kohtab harva žanris, kus tihtipeale kardetakse robotliku täpsuse hülgamist. Albumi helikujundus on atmosfääriline ja ruumiliselt sügav, mis annab muusikale selgelt tajutava kolmemõõtmelisuse. 

Kuid nagu teistegi kontseptuaalsete albumite puhul, kipub kompositsiooniline pool aeg-ajalt tagaplaanile jääma. Lood on vormiliselt terviklikud, kuid sisuliselt pealiskaudsed – tugeva rütmilise ja/või meloodilise elemendi puudumine muudab korduva kuulamise mõnevõrra üksluiseks. 

Kuid vaatamata sellele on tegu igati väärt teosega. Iga vähegi endast lugupidav elektroonilise muusika huviline võiks kindlasti albumiga tutvuda. „Bleu Précieux” kujutab endast värsket ja uudset lähenemist elektroonilise muusika loomisele ja on märk suurest vabadusest ning tohututest esteetilistest ja kontseptuaalsetest võimalustest, mida elektrooniline muusika pakub.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Erik Er – Veel! (Öö, 2025)

Erik Er – Veel! (Öö, 2025)

Erik Er seob oma albumiga loodusliku evolutsiooni ja Hegeli Geist’i.
Trifoor – kolm-neli (2026)

Trifoor – kolm-neli (2026)

Trifoori debüütalbumil „kolm-neli” on tunda muusikakooli. Selline TÜ VKA kevadkontserdi tunne, et varsti pannakse arvestused välja, pärast mida saab minna Konservatooriumisse hängima ja kasutada eravestlustes sõnu „rütmimuusika” ja „dominantseptakord”. 
OOPUS – Reivlender (OOPUS, 2026)

OOPUS – Reivlender (OOPUS, 2026)

„Reivlender” ei küsi moodsasse DIY-klubisse listi, vaid korraldab oma vanematetalus ise väikese festivali koos hommikujooga, kakaotseremoonia ning metsareiviga.
Müürileht