Sander Saarmetsa „Bleu Précieux” ei karda võtta omaks abstraktseid ja avangardseid kontseptsioone. Tulemuseks on teos, millesarnast annab elektroonilise muusika maastikul tikutulega taga otsida.

★★★☆☆

„Bleu Précieux” on nagu organism – muusika on kõlaliselt hingav ja laialivalguv nagu tammejuured või seeneniidistik. See peegeldub ka kompositsioonilistes võtetes, näiteks lugu „Signaux” põhineb taimede elektriimpulsside tõlgendamisel modulaarsüntesaatoriga ja albumi struktuur tugineb suuresti loodusest inspireeritud generatiivsetele mudelitele. Saarmets pole esimene, kes sellise lähenemisega eksperimenteerib, eeliseks osutub aga tema oskus neid musikaalselt tähendusrikkal moel rakendada. Iga lugu mõjub katseklaasiorganismina, mis kasvab, vohab ja lõpuks kärbub. Muusika on särtsakas, kergelt ettearvamatu ja sellest kiirgab nii meloodilises kui ka rütmilises fraseerimises suur vabadus, mida kohtab harva žanris, kus tihtipeale kardetakse robotliku täpsuse hülgamist. Albumi helikujundus on atmosfääriline ja ruumiliselt sügav, mis annab muusikale selgelt tajutava kolmemõõtmelisuse. 

Kuid nagu teistegi kontseptuaalsete albumite puhul, kipub kompositsiooniline pool aeg-ajalt tagaplaanile jääma. Lood on vormiliselt terviklikud, kuid sisuliselt pealiskaudsed – tugeva rütmilise ja/või meloodilise elemendi puudumine muudab korduva kuulamise mõnevõrra üksluiseks. 

Kuid vaatamata sellele on tegu igati väärt teosega. Iga vähegi endast lugupidav elektroonilise muusika huviline võiks kindlasti albumiga tutvuda. „Bleu Précieux” kujutab endast värsket ja uudset lähenemist elektroonilise muusika loomisele ja on märk suurest vabadusest ning tohututest esteetilistest ja kontseptuaalsetest võimalustest, mida elektrooniline muusika pakub.