2. novembrini on Tartu Kunstimuuseumis avatud rahvusvaheliselt tunnustatud soome kunstniku Pilvi Takala isikunäitus „Rõivad ja rühid”, mille on kureerinud Rael Artel.

Kaader Pilvi Takala videoteosest „Sõida ettevaatlikult” (2013, 13 min)

Kirjelda sissejuhatuseks oma kunstiloomingut ja selle tagamaid.

Mind huvitavad sotsiaalsed käitumismudelid, see, kuidas me üksteisega suhtleme ja milliseid reegleid kehtestame. Minu meetodiks on sekkumine ja uurimisvahendiks enda keha, niisiis võib seda nimetada performance’iks, kuid see ei ole mõeldud otse publikule, vaid on pigem uurimistöö tegemise viis. Ma lähen mõnda kohta ja käitun teatud moel, et midagi uut teada saada. Hiljem loon ma selle põhjal jutustuse. Publik kogeb sekkumisi peamiselt video vahendusel, kuid mõnikord kasutan ma ka teisi formaate. Läbivaks jooneks on see, et tegemist on narratiiviga, kus antakse edasi mõne sekkumise käigus esile kerkinud olulisemaid leide. Eksperimenteerimisel on selles siiski ka oma osa.

Sinu loomingulist meetodit võiks kirjeldada kui performatiivset. Kuidas sa selleni jõudsid?

Selleni jõudmine kaasnes sooviga teada saada, mis juhtub, kui ma teatud viisil käitun – see oli väga tihedalt seotud uurimistööga. Ma ei olnud tegelikult üldse nii väga performance’ist kui meediumist huvitatud, aga hakkasin korraldama uurimusi, näiteks olukord, kus ma panin selga kindla koolivormi, et vaadata, mis juhtub, kui ma selles tänaval liigun („Juhtum Garnethillil”, 2004). Ma tahtsin teada, kuidas mu isiklik kogemus muutub, aga ka seda, kuidas teised inimesed reageerivad. See on olnud väga oluline, et kogen olukordi ise. Olen küll teinud mõned tööd, kus ma olen palunud näitlejate abi, kuna nendes situatsioonides on mingil põhjusel olnud vaja teistsugust keha. Oma loomingule tagasi vaadates on aga kõige olulisemaks kujunenud siiski need tööd, kus olen ise asja sees viibinud.

Isiklik kogemus on sinu töö puhul väga olulisel kohal, kuid kas sa lased oma videote kaudu ka publiku endale isiklikult lähedale või on tegemist pigem erinevate rollimängudega?

Ma ei arva, et inimesed mu töid vaadates minu iseloomu kohta midagi teada saavad, kuid loomulikult olen ma jutustaja rollis – ma ei räägi iseendast, kuid see on alati kuidagi minuga seotud. Mind huvitab maailm ja see, kuidas teised inimesed elavad, kuid ennast pole võimalik sellest täielikult eraldada. Leian, et huvitavam ja ka efektiivsem viis midagi olulist teada saada on olla aus oma kohalolu suhtes, mitte jääda distantsilt jälgijaks. Teatud distants muidugi jääb, kuna teised inimesed elavad oma elu, aga mina tegelen mingi projektiga, mistõttu mul on teistsugune positsioon, kuid ma olen sellegipoolest seal ja ma ei pääse selle eest kuhugi.

Nagu mainisid, huvitavad sind viisid, kuidas inimesed erinevates sotsiaalsetes olukordades käituvad. Kas on mõni teema, mis on sulle eriti oluline, või on see pidevas muutumises?

Üldiselt tegeleb kogu mu töö sotsiaalsete käitumismallide ja suhtlusega. See, milliste teemadega ma tegelen, on seotud juurdepääsu ja isikliku kontakti olemasoluga. Maailm on täis huvitavaid teemasid, kuid üsna harva juhtub, et ma ajan taga midagi, millega mul puudub igasugune kontakt. Ma töötasin näiteks ühes firmas, kus tegin teose „Praktikant” (2008), mida on varasemalt ka Tartus eksponeeritud. Mulle pakuti võimalust töötada minu hinnangul tõeliselt huvitavas sotsiaalsete suhete keskkonnas, kuid ma poleks ise seda töökohta püüdma läinud. „Mängurite” (2010) puhul on mu vend üks analüüsitava kogukonna liikmetest ja seega oli olemas otsene juurdepääs. Ilma igasuguse seoseta oleks väga raske kuhugi keskkonda minna ja inimestes usaldust tekitada.
Mõned teemad on küll seotud avaliku ruumiga, nagu kaubanduskeskus („Kotiga naine”, 2006) või Disneyland („Tõeline lumivalgeke”, 2009), kuid ka neid olen ma isiklikult kogenud. Niisiis on juurdepääsu olemasolu väga oluline. Mu varasem looming oli enam seotud teemadega, mida olin juba eelnevalt kogenud, näiteks tarbimise temaatika, millega me kõik igapäevaselt kokku puutume. Hiljem olen tegelenud rohkem suletud kogukondadega, kuid sellegipoolest on mul olnud põhjust arvata, et vähemalt mingil määral on mul võimalik seda mõista. See on kahetine – ma lähen sinna, kuna ma ei saa aru, mis toimub, aga mul on samas tunne, et ma suudan õppida. Näiteks internaatkool („Sõida ettevaatlikult”, 2013) on nähtus, millest me oleme kõik teadlikud, sellest on tehtud mitmeid filme, kuid tegemist on tegelikult väga suletud keskkonnaga. Sellise paiga reaalne elu on enamikule meist täiesti teadmata, kui me pole seal õppinud.

Su töö on kriitiline mitmete sotsiaalsete normide ja stereotüüpide suhtes. Kas su teoste eesmärk on probleemidele tähelepanu pööramine või taotled sa midagi muud?

Kriitilisus on vajalik, kuna midagi õppida püüdes peab olema kriitiline, et tegelikku olukorda mõista. Tuleb esitada küsimusi ja see juba ongi kriitilisus. See ei tähenda aga, et ma tahaksin öelda, et vaadake, kui halb miski on. Ma ei saaks töötada teemaga, mida pean läbinisti kohutavaks ja valeks. Küll aga peab see olema miski, mis tekitab minus ebamugavust, midagi, mille suhtes ma olen kriitiline, näiteks teatud hierarhiad.
Internaatkool on ühest küljest täiesti kohutav ja klaustrofoobiline koht, mis teenindab vaid rikkaid, kuid teisalt on enamik inimesi, kes seal elavad või õpetavad, õnnelikud. Neil on turvaline keskkond ja kogukond. Selle mulli sees eksisteerib ilus elu, kuid kõik sõltub sellest, kas sa sobitud sinna või mitte. Minu jaoks tundub mõte taolises kohas elamisest täiesti võimatu, kuid ma suudan mõista, miks mõned inimesed seal elada ja õppida tahavad. Mind huvitas, kuidas antud keskkonnas igapäevase elu ja isikliku ruumi kehtestamisega toime tullakse.
Näiteks „Tõelise lumivalgekese” puhul on küll selge, et kostüümiga ei saa Disneylandi minna, kuid selle juures tuleb esile absurdne moment, kus täiskasvanud inimene väidab, et eksisteerib päris Lumivalgeke. Kuidas selline asi juhtuda saab? Selle paiga ja viisiga, kuidas inimesed seal käituvad, on seotud teatav absurdsus. Minu eesmärk on seda aspekti avada. See ei tähenda aga, et ma arvaksin, et kogu Disneyland on üdini negatiivne.

Kas mõni neist juhtumitest on su loomingule kuidagi eriliselt mõju avaldanud?

„Juhtum Garnethillil” on tõeliselt oluline töö, kuna see oli esimene kord, kui ma kasutasin oma keha uurimuse töövahendina ja mõistsin, kui palju on sellise meetodi abil võimalik avastada. Väga oluline oli ka „Praktikant”, kuna ma viibisin ühes keskkonnas väga pikka aega. Enne seda olid kõik mu sekkumised või performance’id lühikesed, kuid selle teose puhul toimus tegevus töökeskkonnas, kus oli täiesti uudne dünaamika. Juurdepääs oli raskem ja kord juba seal olles oled sa kõigile väga oluline. Ma töötasin seal terve kuu iga päev, mistõttu oli selle jooksul tunduvalt keerulisem vastu pidada. Õppisin sellest väga palju. Viisin endale ebamugavustunde tekitamise sellega täiesti uuele tasemele. Kuu lõpupoole lõpetasin igasuguse füüsilise töö tegemise ja keskendusin mõttetööle, nähes samal ajal oma sealse kogukonna reaktsiooni. Varasemast tunduvalt raskem oli teha seda, mida olin eelnevalt otsustanud, kuna sotsiaalne surve oli suurem. Õppisin selle kogemuse käigus iseennast palju paremini tundma ja ka seda, kuidas sotsiaalne surve võib olla väga füüsiline. Sellest alates on enamik mu töid põhinenud pikemaajalisel uurimistegevusel. Nii „Mängurid” kui „Sõida ettevaatlikult” on loodud teatud kogukonnas veedetud pikema ajaperioodi tulemusena.

Üks näitusel eksponeeritud töödest, „Müürililleke” (2006), on valminud Pärnus. Mis on selle teose saamislugu?

Ma peatusin Pärnus 2006. aasta suvel ning märkasin seal plakatit, mis reklaamis traditsioonilist soome tantsuõhtut. Läksin sinna kohale ning nägin, et tegemist on antud traditsiooni teatava miniversiooniga, kus puudus erinevate inimeste vaheline suhtlus. Tantsuõhtuid külastasid peamiselt soome pensionärid, kes tantsisid vaid oma partneritega. Ma ilmusin tantsuõhtule pidulikus kleidis ja lihtsalt istusin seal terve õhtu. Videos me näeme kahe õhtu võtteid, kuid tegelikkuses käisin ma seal mitme nädala vältel. Seal ei juhtu eriti midagi, kuid on ilmselge, et inimestel on ebamugav, kuna ma tulin üksi ja nad ei tea, mida teha. Kuigi mulle tunti kaasa, ei osatud mind kaasata. Mis peatab inimesi seda olukorda lahendamast, kui lahendus on ju ometi nii lihtne?

Mulle tundub, et enamik su töid ei tegele niivõrd rahvuslike eripärade kui teist tüüpi sotsiaalsete gruppidega. Sellegipoolest võib öelda, et kui sa töötad kas Istanbulis või Helsingis, siis asukoht mõjutab väga tugevalt töö tulemust.

Jah, kindlasti. Seda pole võimalik olukorrast täielikult eraldada, kuid ei saa ka teha järeldust, et näiteks kõik soomlased on sellised või teistsugused. Minu eesmärk ei ole rahvuslike stereotüüpsete käitumismallide näitamine. Sellest hoolimata on see siiski osa minu tegevuse ja asukoha valikust. Ma teadsin, et kirjeldatud tantsuõhtul on inimestel mind raske kaasata ja seepärast ma tegin sellise sekkumise just seal. Kui ma oleksin olnud Istanbulis, oleks keegi kohe minu juurde tulnud ja probleemi lahendanud. Nad ei oleks lasknud sellel venida ja seepärast olen ma teinud seal midagi muud. Niisiis teatav kultuurimõju on paratamatult olemas. Istanbulis läksin ma paari naisega meeste teemajja („Naised kohvikutes”, 2005). See töö räägib samuti rutiinist ja sellest, mis juhtub, kui meie turvaline keskkond muutub. Kuidas kaasata või tõrjuda uusi inimesi. Selles osas on Istanbuli töö „Müürilillekesega” väga sarnane – ma olin ilmselge autsaider ja inimestel oli mind raske kaasata.

Tundubki, et sinu tööde sarnasus on see, et sa oled selgelt kas asjasse pühendatu või autsaider, ja see omab väga suurt tähendust kogu olukorra toimimises.

„Mängurites” püüdsin saada grupi liikmeks, kuid olin tegelikkuses siiski võõras. Enda positsioneerimine on minu töö puhul võtmetähtsusega. Ma teen teoseid kohtadest, kuhu ma ei kuulu ja millest ma täielikult aru ei saa, seega olen alati autsaider. „Mängurite” puhul elasin ma grupi pokkerimängijatega ja püüdsin teha sama, mida nemadki, kuigi see oli mulle ebamugav. Ma tahtsin näha, kas ma harjun sellega ära, mis on kõige raskemad aspektid ja kuidas töötab nende loogika. Seejärel koostasin ma nende süsteemi põhjal loo, kuna tundsin, et olin teataval määral seda tundma õppinud, kuigi ma ei taha ise nii elada. Nende süsteem pakub mulle väljakutset, kuna selles näib justkui olevat midagi valesti, kuid ometi ei saa ma neid hukka mõista.

Nii et neutraalse positsiooni võtmine on sulle oluline?

Jah, kuna väga lihtne on midagi pahaks panna. Noored mehed elavad Tais ja kulutavad väga palju raha. Tundub, et selles on midagi halba, kuid tuleks hakata mõtlema, mis see siis konkreetselt halb on. Kas selles on midagi ebaeetilist? Alati tõstatub küsimus, kuidas inimesed tahavad oma elupäevi veeta? Ja kui midagi hukka mõista, siis mida kõike me peaksime veel samadel alustel hukka mõistma? Selle teose aluseks oligi minu enda dilemma. Ma tundsin, et nende eluviisis on midagi valesti, kuid ei suutnud seda selgitada.

Millist tagasisidet oled sa oma tööde kohta saanud?

Peamine asi, mis mulle rõõmu teeb, on see, et inimesed mõistavad mu töid. Neil pole mingit probleemi sisust arusaamisega. Nad hakkavad alati otse sellest rääkima ja tegelevad probleemiga. Ma naudin seda väga! Inimesed seostavad mu teoseid enda personaalsete kogemustega, mis näivad esmapilgul seosetud, kuid käitumismudelite jälgimise tõttu tekitavad neis assotsiatsioone.

Kas sa näed selles probleemi, et suur osa kaasaegsest kunstist kipub olema ilma vastava hariduseta väga teoreetiline ja raskesti haaratav?

Ma leian, et ka tihedate viidetega täidetud kunstil on oma publik. Näiteks institutsioonikriitika on miski, mida ma ise ei viljele, kuid on inimesi, keda see väga huvitab ja kes naudivad kunstis sisalduvaid viiteid. See ei ole siiski kõigile. Minu looming ei ole samuti kõigile, kindlasti on inimesi, kes peavad seda tõeliselt igavaks. Kuid ma loodan jõuda suure hulga publikuni, nii suureni kui võimalik.