28. novembril astuvad Sinilinnus üles seitse kodumaist stand-up koomikut. Kui kohalikel üritustel esinevad kodumaised koomikud tihti inglise keeles (ka eestikeelsele publikule!), siis sel õhtul kõlavad vaid eestikeelsed etteasted. Kolm neist – Kaarel Nõmmik, Karl-Joonatan Mets ja Mattias Naan – rääkisid, mida nad püstijalakomöödiast arvavad.

Mis täpselt 28.novembril toimuma hakkab?

Kaarel: Eestis on mõne aasta jagu juba vaikselt stand-up’i teema kedranud. Eriti õhuke on eestikeelse stand-up’i traditsioon. Inimeste ring, kes seda Eestis teevad, on üsna väike. Avatud mikrofoni õhtutelt käib läbi igasuguseid tüüpe, aga põhiline inimestering on sama. Praeguse ürituse point on selles, et panna kokku punt tüüpe, kes seda asja eesti keeles ajavad.

Stand-up on teie jaoks eelkõige hobi?

Kaarel: Nojah, mina näiteks olen sellega viimase aasta jooksul teeninud kokku 15 eurot. Ma olen selle aja jooksul teinud kümme esinemist.

Naljad tulevad kõige enam vist siiski iseenese elu baasilt. Küsin seepärast, mis taustaga te olete?

Mattias: Mina olen erialalt filmimonteerija. Hetkel teeme sõpradega filmi, kirjutasime ise stsenaariumi. Ekraani ees istuda ja monteerida ma selle puhul ei kavatse.

Karl: Mina olen kolm eriala läbi käinud pokkerimängija. Kõigepealt õppisin juurat kolm kuud, siis riigiteadust poolteist aastat, viimati tulin ära turunduse erialalt.

Kaarel: Oh, ma üldse ei teadnud su tausta, ainult seda lavapersooni. Aga mina olen erialalt graafiline disainer, vabakutseline selles vallas. EKAs õpetan pisut tudengeid ka.

Kuidas te stand-up’ini jõudsite?

Mattias: Mul on elu aeg lavakramp olnud, aga tundsin, et pean selle ära tegema. Mulle tulid meelde Sandra Bullocki sõnad, et seda, mida kõige rohkem kardad, pead tegema. Esimese korra tegin ära hoolimata lavakrambist ja läks hästi. Kokutasin ja vaatasin kogu aeg maha, aga inimesed naersid. Esimesed kuus korda tegin inglise keeles, tahtsin ka ikka Euroopa skenesse saada. No sinna ma jõudnud pole. Praegu mõtlen, et kui väga vaja, võin inglise keeles ka teha…

Karl: Ma nägin Comedy Estonia lugu „Pealtnägija” mingist kordussaatest. Sain sealt aimu, et midagi sellist on üldse olemas. Mõtlesin, et kui sõpru suudan naerma ajada, äkki suudan teisi ka. NoKu open-mic oli esimene kord. Inimesi oli ülivähe, mingid keskealised välismaalased. Keegi ei naernud eriti. Samas, üks naine pani küll Facebookis sõbraks ja kirjutas, et talle meeldis.

Kaarel: Minu moto on, et enne ei tee, kui teed. Mõnikord tuli mõte, et tahaks millestki rääkida, mis segab, kolumni kirjutada või… Samas tundus, et kolumn võiks tunduda vingumisena. Aga neist asjadest on võimalik nii rääkida, et inimesed naeravad. See sobib paremini. Ma vahtisin ka esimesel korral maha ja rääkisin inglise keeles.

Millistel teemadel te räägite?

Mattias: No ma räägin ikka sellest, mida ma tean. Poliitikat näiteks ei puuduta.

Kaarel: Mina teen ikka research’i, vaatan dokke, uurin vajadusel, kuidas loomad käituvad… Aga ma ei taha liiga päevakajalisi asju sisse tuua, kõigil on neist kõriauguni niigi. Pigem räägin omal nahal läbielatust. Kui istun spordiklubi saunas ja midagi imelikku juhtub, mis uusi seoseid tekitab, siis räägin ka sellest. Ei istu pastakas käes kodus ja ei ime nalju välja.

Mattias: Mul on ka väga sissepoole vaatavad asjad. Noksid, onaneerimised, eesnäärmed, ümberlõikused, pedofiiliad. Kui ma nüüd listi panen need, siis liiga ilus ei tundu, aga ma ei oska muust rääkida.

Karl: Elus juhtub nii haigeid asju, et materjali muudkui koguneb.

Millised on teie lavapersoonid?

Mattias: Mul on alati mõte, et on lihtsam, kui ma ei ole laval mina ise, aga see ei tule kunagi välja. Olen ikka naturalistlik. Mingit lavasarmi ei ole paraku üles ehitada suutnud.

Kaarel: Kogu asja point on minu jaoks selles, et olla laval võimalikult siiras. Need etteasted on nagu planeeritud õnnetus.

Kas sellel üritusel osalejad on kõik tegelikult ka naljakad või olete ruumitäidet kutsunud?

Kaarel: See, kas keegi mõjub naljakana – sõltub sageli päevast, kellaajast. Nali on räigelt keeruline asi. Osade inimeste peale muidugi naerdakse kogu aeg. Mis publikusse puutub, siis on vist nii, et kui inimene ei naera, siis tunneb piinlikkust, et ei naera. Meie üritus näitab üsna ausalt ära, mida eesti tüübid teevad. Liiga kõrget kvaliteedikontrolli ei saa olla, sest inimesi, kes seda asja teevad, on lihtsalt nii vähe.

Miks te eelistate stand-up’i tegemist eesti keeles?

Kaarel: Nali on minu jaoks väga spontaanne asi. Mõnel on nii, et kui hakkab inglise keeles rääkima, siis ta ei leia neid olulisi pidepunkte üles, sest mõtleb enamasti ikka eesti keeles ja jõuab puändini kuidagi üle kivide ja kändude. Kuidagi väga vale on kuulata inglise keeles teemasid, mis on Eestiga nii seotud. Tekib tunne nagu oleks mingi Erasmuse tudeng rääkimas. Paljudel on muidugi kesine inglise keel ka.

Kas seda juhtub, et nalju varastatakse?

Mattias: Neil avatud mikrofoni üritustel on vahepeal üle ühe olnud neid 19-aastaseid, kes tulevad mõne Louis C.K. sketšiga ja teevad näiteks nalju abikaasa teemal.

Milliseid äpardusi ette on tulnud?

Karl: Mõnikord on mingi nali. Ise mõtled, et see on nüüd tipphetk, aga inimesed seisavad täielikus vaikuses ja vahivad sulle otsa. See on ikka päris piinlik.

Kaarel: Mina olen kunagi olnud mingil peol ainuke stand-up esineja. Inimesed olid kõik juba purjus ja jõid rahulikult edasi, kedagi üldse ei huvitanud, mis ma seal teen. Mõned inimesed kuulasid ja muigasid. Midagi sellist küll enam uuesti teha ei tahaks.

Kuidas te proovi teete, kas katsetatate nalju kellegi peal?

Mattias: Mul oli kolmapäeval just selline kogemus: sain alles pool tundi enne lavale minekut teada, et pean seti tegema. Varem kirjutasin ikka sõna-sõnalt üles. Ühtki sõpra neil õhtutel publiku hulgas näha ei tahtnud. Nüüd sain neist kompleksidest kuidagi vabaks.

Kaarel: Mina teen kodus proovi, kümme korda vähemalt. Salvestan arvutiga, et saaks aru, kui palju miski ajaliselt võtab. Tihti ei vaatagi salvestusi üle, aga salvestamisest ainuüksi saab tunde kätte, et miski jälgib.

Karl: Ma sõprade ees ei tahaks harjutada. Kui on üks-kaks inimest ja need ei naera, siis see ei ole päris see publik. Peegli ees üritan küll nägusid teha.

Mattias: Ma mõnikord enne magamajäämist räägin elukaaslasele mingisuguseid põhjasid à la kaks vägistajat kohtuvad ja püüavad teineteist vägistada. Ja kui sealt teiselt poolt mingit vastust sellele ei tule, siis ehk ikka ei olnud liiga hea mõte.

Väidetavalt on eesti publik eriti sõbralik ja naerab iga nalja peale nagu hüään?

Kaarel: Seda küll, et eesti publik ei vilista üldiselt kedagi välja, aga võltsnaeru minu meelest ka ei ole.

Karl: Üks minu sõber on vist ainus inimene, kes on Eestis välja vilistatud. Ta rääkis alustuseks mingi päris hea loo, aga pärast seda hakkas rääkima, kuidas oli Rumeenias õpetaja ja magas oma 15-aastaste õpilastega. Ja venitas seda lugu, läks kõvasti üle aja. Teda hakati paberitega viskama, aga ta ütles, et ei-ei, ausõna, see läheb paremaks ja keeldus lavalt lahkumast.

Aga see oleks okei, kui halvad naljad välja vilistataks?

Kõik: Jaa!

Kaarel: Samas, vahepeal on piinlikkus hullult äge, sellest saab mingi teine kvaliteet. Ma olen vana pervo selle koha pealt ka muidugi.

FOPAA ehk neljapäevaõhtu eestikeelse stand-up komöödiaga
28. novembril kell 20.00 kohvik-klubis Sinilind
Üles astuvad: Mikael Meema, Karl-Joonatan Mets, Mattias Naan, Kaarel Nõmmik, Mikk Sügis, Karl-Alari Varma
Õhtut juhib Daniel Veinbergs