Tsitaat, mille eest miljonäritar Paris Hiltonit jätkuvalt nöögitakse, sobib ootamatult hästi kunstitöötajate ebakindlate töötingimuste vastu võitlemise protsessi kirjeldamiseks. Olulisim institutsioon, kes Eestis probleemiga aktiivselt tegeleb, on kunstnike jaoks seni olnud Eesti Kunstnike Liit. Siinkohal väärib tutvustamist Suurbritannia alternatiiv, kuidas saab omaalgatuslikult ja kindlal otstarbel loodud ühingu asutamisega kunstnikke kimbutavate probleemide vastu võidelda.

Artikkel ilmus esmakordselt Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uudiskirjas.

Precarious Workers Brigade

Sissejuhatus

Eks ole ka Eestis päris palju räägitud, arutatud, mõeldud ja kirjutatud kunstnike ja kunstitöötajate palkadest, töötingimustest ja sotsiaalsetest garantiidest. Vaata näiteks Airi Triisbergi, Maria-Kristiina Soomre ja Maarin Mürgi koostöös valminud artiklit, kus on sõnastatud nii probleemid kui ka võimalikud lahendused. Kuid sarnased arutelud on aktuaalsed ka mujal, näiteks Suurbritannias. Miks muidu asutati just seal Precarious Workers Brigade (PWB, „Ebakindlate töötajate brigaad”). Nime poolest justkui mõnd Dostojevski-aegset põrandaalust töölisrühmitust matkiv organisatsioon loodi selleks, et ka loovisikutel ja teistel kultuuritöötajatel oleksid normaalsed, kvalifikatsioonile vastavad töötingimused, ning et neile ka korralikult palka makstaks.

Tegelikult polegi PWB olemasolus enam midagi uut – praeguseks on organisatsioon tegutsenud juba kümmekond aastat. Samuti pole see ühing ainuke omasuguste seas. PWB „sõprusorganisatsioon” on näiteks The Carrotworkers’ Collective, kes on oma tegevuse fokuseerinud praktikantide ja vabatahtlike tööelu puudutavatele probleemidele. (Porgand liidu nimes viitab ihaldusväärsele töökohale, mida praktikandile millalgi kauges tulevikus lubatakse). Ühing üritab kummutada müüte, mis praktikakohtadega kaasas käivad – eriti seda, et tasuta töö tegemine praktikal on hädavajalik, et hiljem üleüldse kusagile tööle saada. Ühing on andnud välja ka eraldi juhise, kuidas noor inimene praktikat valima peaks ning mille eest seejuures hoiduda tuleks. Samuti on trükises nõuandeid praktikat pakkuvate asutuste juhtidele.

Eesmärgid ja abinõud

Kuid tagasi PWB juurde. Umbes aastataguses intervjuus sõnastasid PWB juhtfiguurid oma eesmärgini jõudmise taktika: „Me keskendume enda harimisele, kogemuste kogumisele. Me kontakteerume ebavõrdseid praktikaprogramme pakkuvate asutustega, suhtleme töötubades tudengitega, organiseerime üritusi ja toetame teiste meielaadsete organisatsioonide tegevusi ning eelkõige oleme üksteisele toeks ühise eesmärgi saavutamisel.” Kuigi eelkõige keskendutakse kunstitöötajatele, teeb PWB koostööd ka teiste ühiskondlikult aktiivsete, ent ebakindlates töötingimustes tegutsevate sotsiaalsete gruppidega, nagu immigrandid, juhutöölised või tudengid.

Ebakindlusega seonduvad probleemid ei väljendu mitte ainult majanduslikes raskustes. Ebakindlad töötingimused võivad edasi viia väga paljude probleemideni: ajanappus, energiapuudus, rabamine korraga mitmes töökohas, mis jätab vähe aega millegagi süvitsi tegelemisele, läbipõlemine, terviseprobleemid. PWB on sõnastanud oma eesmärgina ka teadlikkuse tõstmise: „Praktikal käimine on üsna hiljutine nähtus – see pole alati nii olnud, kuigi praktikaid ümbritsev müüt sisendab meile, et see on midagi, mida igaüks läbi peab tegema.”

Kõige olulisem probleem PWB jaoks on aga, et kultuuritöötajaid vaadatakse ühiskonnas kui mitte lihtsalt töötajaid, vaid kui inimesi, kes juhinduvad mingist kõrgemast jõust, kelle jaoks nende loominguline tegevus on „rohkem kui töö”. Arvatakse, et kuna kunstnikul on võimalus tegeleda alaga, mis talle tõeliselt huvi pakub, tähendab see, et teda võib tööturul lõpmatuseni ekspluateerida. Sest kunstnik ju tegeleks loominguga niikuinii, ükskõik, kas talle selle eest makstakse või mitte. Aina rohkem ei puuduta probleem mitte ainult kunstnikke, vaid ka kunstiteadlasi ja kuraatoreid.

Kokkuvõte

PWB korraldab regulaarselt kokkusaamisi ja töötubasid, võtab meedias sõna ja läheb vajadusel ka loosungitega tänavale. Kui palju neist meetmetest reaalset kasu on, võib muidugi küsimusi tekitada, kuid PWB lähenemine tundubki olevat pigem indiviidi- ja teavituskeskne. See tähendab, et esimesena ei minda mitte riigilt suuremat toetust nõudma, vaid informeeritakse probleemist kunstiinimesi endid ning asutusi, kus korralikult palka ei maksta. Ühingu kodulehelt leiab hulgaliselt materjali, kuidas end ise n-ö koduste vahenditega teemaga kurssi viia ja ebakindlate töötingimustega võidelda, näiteks milliseid tööpakkumisi vastu võtta ja milliseid mitte, kuidas rääkida ülemusega rahateemadel jms.

PWB puhul on huvitav, kuidas omaalgatuslikust praktikast on välja kasvanud tõeliselt eesmärgipärane organisatsioon. Eesti Kunstnike Liidu üks peamisi küsimusi tundub hetkel olevat just liikumine suurema eesmärgipärasuse poole: konkreetsele probleemile fokuseerumine ja selle välja selgitamine, mis on liidu jaoks kõige olulisem tegevusala. Tundub, et aina olulisemaks peetakse PWBga sarnaste sihtide seadmist – sotsiaalsete garantiide loomist ja toetuste süsteemi välja arendamist. EKLi meetod on muidugi teistsugune, kuna vastupidiselt briti organisatsioonile suhtleb Kunstnike Liit otse ministeeriumiga ja osaleb seadusloomes. Samas pöörab EKL vähem tähelepanu liikmete teavitustööle ja avalikus ruumis osalemisele. Kumb lähenemine kiiremini vaesuse kaotab, näeme loodetavasti tulevikus.