Oktoobris alustas Tartus Kirjanduse Maja keldris asuva kultuuribaari Arhiiv katuse all kolmandat hooaega luuleürituste sari TarSlämm, mille mikrofoni eest on läbi astunud ühtviisi nii tuntud luuletajad kui ka verivärsked nimed. Hooaeg päädib mais toimuva finaaliga, kus pistavad rinda üksiküritustelt žürii või publiku soovil edasi pääsenud.

Jaan Malini eestvedamisel kord kuus toimuval TarSlämmil esitavad autorid enda trükis ilmumata luuletusi. Igast voorust pääseb edasi kaks esinejat. Foto: Patrik Tamm

Loomuldasa kuulub luule sahtlisse. Seal tuleb seda siis hoida, kuni sahtel enam kinni ei lähe. Üks võimalus on hoida luulet peidus, kuni tulevad pärijad ja sahtli sisu üle vaatavad. See, kas ja kui põhjalikult nad süvenevad, sõltub päris paljudest asjaoludest, kindlasti ka sellest, kui palju rämpsu te olete endast maha jätnud ja millisest toast nad on alustanud, kas nad on veel uudishimulikud või pigem juba kärsitud. Kui te surete piisavalt vanana, siis olete igal juhul üks veider vanainimene, ja kui te nüüd mõtlete oma tekstide vastuvõtule, siis mängib seegi asjaolu kaasa. Mingi (loodetavasti ohutu) kummalisus teis selleks ajaks kahtlemata on ja see määrabki teie esimeste lugejate jaoks vajaliku fooni. Minu vanaonu Albert näiteks tavatses viimastel eluaastatel kanda mütsi all ajalehtedest kägardatud nutsakut. Muidu käitus üpris tavaliselt, aga see ajalehevärk muutis meid ettevaatlikuks. Praegu on päris kahju, et me ta luuletused nooruslikus hoolimatuses lugemata ahju ajasime.

Kui te ei taha jagada kadunud Alberti saatust luuletajana, siis üks võimalus on käituda valesti. Võtke oma tekstid, õppige need pähe ja kandke võhivõõrastest ja pooltuttavatest koosnevale publikule ette. Laulge päriselt ükskõik kui valesti. Tõepoolest, selles võib olla oma võlu, oma eelis. Muidugi teate te südamepõhjas, et õigem oleks luuletuste otsas istuda, kuni paberid pudenevad kollaseks tolmuks, aga kuna te elate tõenäoliselt ainult ühe korra, siis võite endale ju eksimist lubada.

Pange ainult hoolega tähele: selline lähenemine muudab teie tekste. Alustate küll ainult esitusviisi muutmisega, aga lõpuks võib see teid kallutada. Siiski pole vaja karta, et murelikust looduslüürikust saaks paaril luuleprõmmul käimisega automaatselt vihane räppar. Päris nii hull see asi ei ole.

Luulega prõmmutamine on oivaline viis saada tagasisidet. Muidugi on see peegel äärmiselt viltune – eriti juhul, kui lugeda standardiks kirjaliku teksti vastuvõtt. Prõmmul on võimalik osta lugeja ära isikliku sarmiga. Prõmmul võivad tööle hakata täiesti erinevad asjad. Põhimõtteliselt muutub prõmmpoeedi käes kõik relvaks. Luuletaja, sunnik, võib kuulaja jalust niita selge ja kõlava esitusega, uputada oma silmade või dekoltee sügavikku, teatud kohmakus ja häbelikkus võivad hakata luuletaja kasuks tööle, isegi hea teksti mõjulepääs pole täielikult välistatud. Mis puudutab teksti toimivust, siis võib prõmmul tunduda usutava ja sümpaatsena suur hulk niisugust kraami, millest paberil laseks silmad laisalt üle, loobuks. Paraku võivad kõik need relvad osutuda ka nõrkusteks.

Suuliselt esitatud luule paneb nii poeedi kui ka kuulaja uude olukorda. Nimelt peab esitataval tekstil olema oma hääl. Spetsiifiline, ehk mõnest servast kiskuv, mingis suunas viltu ja valitud nootide peal kiledaks (rabedaks, järsuks vms) muutuv hääl. Paberile saab visata „sõnamänge”, mis on suulises ettekandes võimatud või erakordselt nõrgad. Vältevaheldus ja palatalisatsioon nõuavad oma. On hea, et kogu luule ei suubu sellesse skaalasse, et osa tekste kõnetavad häälekalt. Prõmm on poeedile otsekui kainestusmaja, lugejal on pärast mõningaid prõmmukülastusi lihtsam kirjalikust tekstist häält otsida.

Luuleprõmm on umbes nagu keskmine teatriskäik – seal leidub paar mõtet, paar lähenemisnurka, paar sissevaadet mõne inimese hingepeeglisse (olgugi see osavalt eelpainutatud), paar seksikat inimest, mõned teemad, millega ennast samastada, vähemalt seostada jne. Peamine erinevus on selles, et prõmmupublik saab oma meelsust etenduse erinevate episoodide suhtes selgemini välja näidata. See muudab prõmmu interaktiivseks, telemäng on luuleprõmmu kõrval poisike.

Kui teatris käies võib tunduda, et lavastus lohistab teid paar-kolm tundi vääramatu jõuga selles suunas, kus see kell 19.00 algas, sügavamale selle kihtidesse, otse ehedasse väljapääsmatusse, siis prõmmul võib sarnane taju tekkida vaid metatasandil. Esinejad on piisavalt erinevad. See on hullem kui saunaskäik – ei ole asjad nii lihtsad, et hüppad lavale ja siis jääauku. Prõmmul on variante rohkem: võtad riidest lahti, ajad ennast higiseks ja järgmisel hetkel leiad ennast ballilt, riietuda ei jõua, tõmbad esimese asjana kõrge kontsaga kingad jalga ja juba sumpadki ligipääsmatus soos. Kõik on intensiivsem, isegi lõpututele, igavatele heietustele (või lõpututele, tülgastavsõjakatele rajuröökimistele) on seatud kolme minuti piir. Kauem teie kannatust proovile ei panda ja kui arvestada inimese normaalse keskendumisvõimega, siis on see kolmeminutiline intervall päris piisav ka heade asjade seedimiseks. Tõsi, teinekord võib juhtuda, et luuletus lõpeb enne, kui te jõuate seda kuulama hakata.

Muidugi ei maksa loota, et luuletaja oma hinge teie ees alasti kisuks. Kui maniakaalne striptiisifänn saab üks inimene olla? Küll aga võib näha valikut valitud rollidest. Osa neist on ettearvatavad, aga kus oleks teisiti? Luuletus poeediga tükkis võib kinnitada kõiki olemasolevaid eelarvamusi antud teemal – näiteks sahisevatest radadest luuletav tütarlaps võib tõepoolest olla pikkade juuste ja seelikuga, tagumistes ridades tema etlemist enam kuulda ei ole, küll aga torkab teravalt silma tema unistav, hägusevõitu pilk. Lugejas tekib selge veendumus – tegemist on hea inimesega, kes hindab pehmeid väärtusi. Seevastu minusugused keskealised onklid kalduvad vaimukusse. Ega vaimukus iseenesest ei ole tingimata nii jõle, kui võiks arvata. Leidub luulepaugutajaid, kelle puhul vaimukus on täiesti omal kohal – ajab naerma, mis laksub. Leidub esinejaid, kes oskavad publiku poole isiklikult pöörduda: „Sa ju tead, kuidas sellega on.” Isegi kui keegi publikust tunneb, et luuletaja väide on lihtsustav, ebaõiglane ja vale, kaldub ta siiski pigem heakskiitvalt mühatama: „Jah, olen märganud sellist asja.”

Luuleprõmmu suurimaid hädasid ongi see, et mõned esinejad rõhuvad oma saamatusele, leiavad võimaluse kohmata, et „valisin mõned juhuslikud tekstid”, või viidata mõnel muul moel asjaolule, et nad ei ole ette valmistunud ega pea publikust lugu. Mõne puhul on see paraku ka tõsi. Ehk võtavad nad lõpuks meelt parandada.

Järgmised TarSlämmi üritused toimuvad Arhiivis 19. novembril ja 10. detsembril.