Kui TMW programm avalikustati, tundsin pisikest hingepiina, et TMW Hip-Hop Showcase’i ja Viljandi Pärimusmuusika Festivali programmiajad ühtivad, ent eilne õhtu teatris NO99 oli esinejate ja publiku sünergia osas sama võimas ja suur kui seda on tavaliselt räpipeod. Ja mitte ainult…

Silver Sepp teatris NO99. Foto: Lina Vonsaviciute

Esiteks Silver Sepp. Usutavasti laulis Bläck Rokit omal ajal loos „Vaata mind (Tõeline mees)” prohvetlikult just Sepast, kuna mehe muusika on nii vormilt kui sisult stiilis „läinud reedel tegin peedist pesumasinale trumli”. Pannes loop’ima oma originaalsete pillide (à la jalgrattavelg, veetorud, täisnaelutatud puupakk) helisid ja lisades sellele enda laulu (mis oli kohati justkui folkräpp), tõmbas ta publiku korralikult käima. Polnud lugu, kus ta rahvale kaasalaulmise võimalust ei andnud. Mõtlesin siis, mis muusikažanr see olla võiks… Kõlas elektrooniliselt, aga ei… Vahest ehk instrutroonika?! Igatahes oli Silver Sepa esinemine äärmiselt vahetu, soe ja siiras. Minu eilse õhtu lemmik.

Duo Kulno Malva/Tõnis Kirsipu esinemist kuulates sain jällegi rõõmu osaliseks, sest Kulno Malva akordion ja Tõnis Kirsipu trummid kõlasid nii ilusalt ja sügavalt. Mõnus oli vaadata, kuidas muusikud koos töötasid ja endid nautisid, mõistagi tegi seda ka publik. Trummari koordinatsioon oli maksimaalselt proovile pandud, samas andis akordioni voolav ja sillerdav heli lõpptulemuseks nii intensiivseid loitsimiselaadseid palu kui ka diskot 19. sajandist. Ja see tõesti oligi disko!

Paljudele pärimusmuusika-gurudele oli eilse õhtu tähtsaimaks sündmuseks ehk Sandra Sillamaa Trad.Attack! nime kandva bändi kõige esimene esinemine üldse. Seda enam, et neil on plaanis lavale astuda kõikides maailma riikides – niisiis igati ajalooline moment. Saali astudes rabasid laes rippuvad 13 diskokera, mis ei ole pärimusmuusikaüritustel igapäevane. Samuti mängis taustal juba loo „Kooreke” laulujupp, millega muusikud võimsalt liitusid. Teada ju on, et bändi kolm liiget Sandra Sillamaa, Jalmar Vabarna ja Tõnu Tubli on piisavalt pika kogemusega noored muusikud, kes teavad, kuidas ja mida publikuga teha, et kõigil hea oleks. Huvitav oli muusika juures heliefektide kasutamine, mille tulemusena kõlas kuuldu kohati isegi psühheedelselt, samas säilis pärimusmuusika vaim. Vabarna 12-keeleline kitarr kõlas eriti mahlaselt, Tubli mängitud trummihelid justkui särisesid ning Sillamaa mängis Eesti torupilli, parmupilli ja saksofoni nii nagu meelitaks ta kobrat.

Igatahes jäin eilse õhtuga väga rahule, sest analoogsete ürituste publik on kuuldu suhtes alati teistmoodi tundlik ja vastuvõtlik ning tekib soe ja kodune tunne. Lisaks eespoolmainitud muusikutele soovitaksin kuulata veel Maarja Nuuti – sellisteks ilusateks ja õrnadeks hetkedeks – ning kui jällegi peoks läheb, siis panna peale alati soe ja siiras Curly Strings, kelle esinemise ajal tundsin ehk kõige enam, kuidas rahvas bändiga üheks soovib saada. Seega elagu jätkuvalt pärimusmuusika, selle erinevad arranžeeringud ning andekad ja mitmekülgsed muusikud.