Festival VDRUG näitas, et noorte venekeelsete eestlaste probleem ei ole tunne, nagu oldaks eikuskil. Samuti ei morjenda ka halli passi omamine, vaid puudu on hoopis platvormidest, mille kaudu oleks võimalik väljendada nii enese identiteediotsinguid kui kujundada oma Eestit.

VDRUG. Foto: Kristina Kromberg

Eesti Vabariigi sünnipäeval kirjutan artiklit eestivene kaasaegse kultuuri festivalist VDRUG, mis toimus 15.–18. jaanuarini Tallinnas. Venekeelseid inimesi, kes võivad olla oma rahvuselt nii baškiirid, tatarlased, juudid, udmurdid, marid, ukrainlased, usbekid või kes teab mis päritolu veel, on meie riigis palju. Ja mõned nende harude esindajatest jõudsid ka festivalile. Ometi rõhutaksin ma tugevalt, et venekeelne ei tähenda automaatselt venelast.

Nõukogude Liidu tagajärjel siia ja mujale sattunud venekeelsed inimesed, keda praegune Venemaa erinevates endistes liiduvabariikides propagandavankri ette rakendada püüab, on erinevat päritolu. Ja see on põhjus, miks puudub ühtne vene kogukond. Tanja Muravskaja rääkis festivali ajal toimunud kunstnikuvestluse käigus, et paekivist sein pronkssõduri taga sümboliseeriski neid erinevaid rahvaid, kes olid Nõukogude Liidu ajal Eestisse tulnud. Pronkssõdur ise polnudki sedavõrd oluline, vaid pigem sein tema selja taga.

Ma ei nõustu Gustav Kalmiga, kes väidab järgmist: „Eesti identiteediloome keskendumine Venemaale kui oma Teisele on muutnud keeruliseks eestivene identiteedi tekkimise või positiivses valguses esilekerkimise. Kummagagi assimileerumata ning mõlemale vastandudes ollakse eikuskil.” Eestivene identiteet on oma põhiloomult, juba enne selle teadvustatud teket pärast Eesti taasiseseisvumist, palju keerulisemas olukorras kui tavaline eestlane (või ka venelane), kes siin juba elas.

Minu jaoks ei tulene inimese identiteet keelest, milles ta räägib, vaid see on alati seotud traditsioonidega, mida ta teadvustamatult kaasas kannab ja mis moodustavad tema igapäeva. Jah, ma julgen ennast venelaseks (ja ka eestlaseks) nimetada, sest mind kasvatas vanaema, kes mind igal pühapäeval õigeusu kirikusse viis, kellelt ma esimese asjana „Otše naši” selgeks sain ja kes luges mulle venekeelseid muinasjutte. Olen venelane hoolimata sellest, et ma ei räägi aktsendivaba vene keelt. Samamoodi, ehkki teise taustalooga, võib endast kõnelda ilmselt ka Sveta Grigorjeva.

Kõige vastuolulisem identiteediuurija oli festivalil Tanja Muravskaja, kes tutvustas oma loometeed, mille viimases staadiumis ei analüüsinud ta enam ei Eesti lippu, pronkssõdurit, Vabadusristi ega fotodel kujutatud kunagisi Rahvarinde kangelasi, vaid tegi pilte oma Ukrainas olnud vanavanemate kodust, nimetades ukraina päritolu Narnia kapiks, mitte oma identiteediks. Tema eestivene identiteedi kontseptsioon sobitub ideaalselt Kalmi arusaamaga eikuskil olemisest. Ka seda võib siinkohal rõhutada, et see pole seotud kaasaegse Venemaaga.

Kus on see eikuskil täpsemalt? Mõnes mõttes puudutab see küsimus kõiki VDRUGi kirjanikke-kunstnikke-režissööre-koreograafe. Kas see, et Andrei Ivanovi eikuskil olemine ei morjenda ja halli passi omamine ka mitte, näitab meile, et tegelikult polegi mõni venelane eikuskil, vaid just täpselt seal, kus ta olema peab – Eestis, kuhu ta sündis hoolimata kodakondsusest. Vähemasti oma esinemise ajal saab Ivanov naerda järjekordselt kodakondsusküsimuse üle.

Viimane pole pooltki naljakas Aljona Suržikova dokumentaalfilmis „Suur-Sõjamäe”. Seal on eikuskil olemist eriti tugevalt tunnetatud, sest kohe-kohe võeti Suur-Sõjamäe valdavalt venekeelsetelt inimestelt nende datšad, kus nad 55 aastat lilli, õunapuid, herneid kasvatanud olid. Ja mis kõige hullem – neil polegi õigust, sest vähemasti suuremal osal neist pole kodakondsust. See on viimane film programmist „SõpRusEst” ja selle lõppedes lahkutakse ohates. Ja korraga märkan, et filmikangelased on ka publiku seas – vaatamas oma 2011. aastal lõhutud aedasid ja kodusid. Kummaline ja valus on. Kaitsetuse tunne tekib.

Seda kaitsetuse tunnet võib näha ka Ivan Pavljutškovi „Ivanipäevas”, kus eesti-vene segapaar lahendab koosolemise küsimust. Vastus on lihtne – kuigi sugugi mitte nii lihtne –, eesti tüdruk ütleb oma vene poisile, et kõik on kinni tolle peas. Kas tõesti? Kas eikuskil, võõras olemine on kinni inimese oma peas? Kui vaadata Andrei Ivanovi, siis on see tõesti probleem. Kui aga vaadata Suržikova teise mängufilmiliku dokumentaali „Poissmees ja Volga” kangelast Mišat, siis pole võõraks olemine tõepoolest üheski kaadris tema jaoks muret tekitav. Pigem valmistab muret isikliku eluga hakkamasaamine.

Üks asi on olla võõras ja seda tunnetada, teine asi on elada omas infoväljas ja mitte mõista olukorda või kohta, kus viibitakse. Minu üks viimase aja šokeerivaimaid avastusi oli venekeelse vanatädi telekanalite valik, kus väidetakse, muide, et ukrainlased, eestlased, lätlased, leedukad tegelevad venelaste genotsiidiga. Istusin oma kaheksakümneaastase tädi kodus ja mulle tundus, et ma hakkan kohe oksendama, tädile tundus ka ja ta pani televiisori minu õnneks kinni. Olga Privis ja Evi Pärn tegid performance’i pealkirjaga „Topeltstandardid”, mis rääkis venekeelse kultuuri pabermeedia praktiliselt olematusest. Ja pärast seda on ju selge, miks mu vanatädi arvab, et Eesti Vabariigis ei ole kultuuri, sest ainsad uudised, mis temani jõuavad, on Kremli ja Stolitsa omad – venekeelsed kanalid mõlemad. Kusjuures venekeelset „Aktuaalset kaamerat” ta lihtsalt kardab, sest see on tema arvates propaganda. Noored on teistsugused. Sellegipoolest, mida räägib kultuuriuudiste mittetõlkimine vene keelde meie integratsiooni või vanema põlvkonna eest hoolitsemise kohta, seda võite ise järeldada.

Venekeelsuse saab kuskile paigutada, muuta selle eriliseks ja millekski, mis töötab loojate kasuks. Enamasti venekeelsus töötabki, kui selles ollakse kindel, kui see pole eikuskil olemine, vaid teadmine oma juurtest ja samas ka kohast, kus viibitakse. VDRUGi ilusaim avastus oli minu jaoks Junk Riot, kelle kohta Valner Valme on kirjutanud: „Ja see vene aktsendiga inglise keel, kuulan seda plaati („Headache”, 2014 – K.H.) hetkel kolmandat korda ja ma ei taha enam muudmoodi inglise keelt kuuldagi.” Põnev on see, et joydivisionliku olemisega noored on väga omad. Nemad on kuskil, nemad ei ole kindlasti eikuskil. Bändi algusaastatel sobisid nad paremini eesti muusikaskeenele kui vene omale.

Sveta Grigorjeva VDRUGi festivalietendus „Smells like Team Spirit” oli lunastuse otsimine – seekord ei tegeldud rahvuse küsimusega, mis oli hinge peal aastal 2012, kui lavale tuli „SõpRusEst”. Ometi võib selles metafooridest kihisevast maailmast välja voolata just vastus minu esialgsele küsimusele, kus on vene päritolu inimese koht Eestis. Kas mitte seal, kus tantsija palub publikul avada oma silmad, aga mitte valusalt, ikka suudeldes. Ja seda publik etendusel teebki. Ja eks sarnases olukorras viibi ka eestlane, kes palub avada oma silmad, aga mitte valusalt, ikka suudeldes silmalaugusid. VDRUGi on vaja mitte ainult venekeelsetele eestlastele, vaid ka eesti keelt kõnelevatele. See ongi see kummaline suudlus silmalaugudele, mida me ootame, et oskaksime maailma paremini mõistmiseks silmad avada.