Müürilehe rubriik „Video fookuses” võtab vaatluse alla uued ja huvitavad Eestis ilmunud muusikavideod. Ajukaja & Andrevski paljukiidetud EP „Rare Birds” nimiloole valminud muusikavideost kirjutab Mari-Anna Lepasson.
„Rare Birdsist” õhkab vormiga mängimise vaimu. See on kerge ja ei ürita ennast mõne vilistatava viisijupi kombel mällu puurida. Tal on oskus kameeleoni kombel erinevates kontekstides meeleolu ja keskkonnaga sulanduda. Ka pilt mängib lugu peegeldades hoolikalt hoolimatusega – sundimata peale tõlgendavat stsenaariumi, üritab ta meeleolu visuaalkeelde üle kanda. See jätab meile ruumi mitte jälgede järgi müsteeriumi lahenduseni kõndida, vaid pigem mänguga kaasa minnes oma mälestusi ja seoseid juurde tuua. Nagu siis, kui satud uude linna ja proovid meelelise kogemuse oma mälestuspagasiga kooskõlastada. Uuesti tagasi vaadates võid näha süstemaatilist tervikut, kuigi päriselt oli see vaid läbisõit.
See juhtus nii, et olin teel Tallinnast välja (Pagana pihta! Miks just see mälestus?). Vestlesin kellegagi autos juhi kõrvalistmel, pooleldi kaste vaadates ja teise poolega sõnades liikudes. Aeglaselt möödusid mustad jooned ja see pehme sinivalkjas valgus – udune vaade nagu aken oleks tolmu või vihmaga kaetud. Oled sa kunagi tolmuse kuuma käes võõrastelt autojuhtidelt teed küsinud ja jõudnud linna, kuhu sa esmakordselt taas tagasi tuled?
Iga kord, kui ma videot uuesti vaatan, tekib kehas hetkeks süsteemi seiskumine. Nagu hüpnoos laisale silmale. Transsi langemiseks kasutatakse monotoonset rütmi ja ekraanivirvendusi. Me oleme harjunud istuma ja autoaknast välja vaatama. Või ehitame masinad, mis meid köögilaua taha kõvera küsimärgina tugevate plõksudega sõnu trükkima jätavad. See on meie hüpnootiline liikumine, mitte tants tule ümber või jooksmine saaklooma väsitamiseks. Sellise elu juures kohaneb meie keha-aju nägema välismaailma värinaid kui elu endas. Ruumi võnked panevad küll elektri kehades särisema, kuid paljudeni jõuab see moondunud kujul. Nende keha tõlgendab: „Kuna ruum liigub, siis tegelikult mina selle suhtes liigun ju ka.” Ja tundubki, et õrn peanoogutus on hüpnotiseerivalt palav keerlemine.
Pole selgeid ajalisi piire, on vaid see üks pikaleveninud hetk, milles mõttelärm masinate ümina sisse õndsaks vaikuseks koondub. Pärast tuled tagasi veel teravamat suitsu lõhna ja hävitavamat vaikust tunnetama, pea puhastatud vastu võtma teist maailma. Ja esimene mõte on: et kas ma seal mõnda lindu siis nägin?
Ajukaja & Andrevski – „Rare Birds”, 2014
Režissöör: David Graham/onlyldn.com
