„A Spell to Ward Off the Darkness” (2013, Prantsusmaa, Eesti, Saksamaa) Režissöörid-stsenaristid Ben Rivers ja Ben Russell, peaosas Robert Aiki Aubrey Lowe, 98 min.

Kaader filmist

Kahe Beni (britt Riversi ja jänki Russelli), videokunstnike, eksperimentaalfilmitegijate ning heade sõprade tehtud filmi „Loits pimeduse peletamiseks” („A Spell to Ward Off the Darkness”) vaatamisel pole suurt mõtet, kui puudub huvi ridade ja kaadrite vahelt lugemiseks. Film eeldab jaksu kaasa mõelda ning tunnetada pildi ja isikliku reaalsuse kokkusulamist. See on justkui midagi videoessee ja seiklusjutu vahepealset, mille lõplik narratiiv on jäetud vaatajale endale loomiseks. Nagu visuaalne raamat, mille lehekülgi me ise kinolinal pöörata saame. Film on perfektne valik, juhatamaks sisse tänavust Prima Vista kirjandusfestivali alapealkirjaga „Metsik sõna” ja annab hea vaatepunkti seekord Valdur Mikita patronaaži all toimuva festivali edasiseks uudistamiseks.

Rohkem suhtlemist, iseolemist ja enese väljendamist – võib-olla sellest see film räägibki. Avatus teiste inimeste, kultuuride ja iseenda suhtes tagab vastastikuse energiavahetuse, millega on lihtsam inimesele üha enam pähe istuda üritavas maailmas hakkama saada. Just seda energiat paistabki otsivat vaikne peategelane Robert A. A. Lowe, Brooklyni kunstnik ja Lichensi nime all esinev muusik, kes juhatab vaataja läbi kolme maailma, mida „Loitsus…” läbi elatakse. Talle järgnedes on filmitegijad loonud kujutelma tegelasest, kes nagu loop’iks ühest paigast teise, ahmides endasse elamusi ja teadmisi nii kõrvalvaatlejana kui ise sündmuste keerises olles. Tõeline visuaalantropoloogia, mida tahaks tihedaminigi kogeda.

Filmi teeb võluvaks just see, et siinne tähenduslikkus on niivõrd individuaalselt mõistetav. Põhjamaalased on alati pidanud talvise pimeduse üle elamiseks oma isiklikke loitse (meetodeid) välja mõtlema. Sestap mõjuvad filmi kolm asupaika ka loogiliselt: suvine Vormsi idüll, Põhja-Soome puutumatu ilu ja Norra metal-skeene kultuslikkus.

Suure ja rahvusvahelise seltskonna saunategu, töötamine, logelemine, vestlused ja alastiolek Eestimaa looduses on mingis mõttes optimistliku ühiskonna idealiseeritud mudel. Grupp ühiste huvidega inimesi, kes on kuidagi kokku sattunud ning jagavad omavahel vabalt teadmisi ja kõike muud eluks vajalikku. Sellises intellektuaalses mikrokosmoses eksisteerimiseks ja sinna panustamiseks on vajalik hea läbisaamine oma sisemise minaga. Hea võimalus selleks tekib koos Lowe’ga metsikus Soome metsas kaasa rännates. Pikad kaadrid ja meditatiivne muusika panevad vaataja siseelu proovile ning loovad puhta ja turvalise keskkonna, kust meid filmi viimase kolmandiku jooksul kärtsudes ja mürtsudes välja loitsitakse. Filmi lõppakord annab tunnistust eufoorilisest tundest, mis saab tekkida ainult pärast seda, kui on saavutatud midagi, milleni jõudmine tundus esmapilgul üsnagi utoopilisena.

„Loits pimeduse peletamiseks” on allegooria oma tee leidmisest maailmas, kus olemasolevad ja heakskiidetud rajad ei sobi kõigile. Unistus rännakust isikliku terviku poole ning eraklusest, mis säärase julge otsusega paratamatult kaasneb. Nii nagu tõde teeb tihtipeale haiget, saab ka teekond tõe suunas ainult väljakutseid esitada. Usutavasti defineeribki nende ületamine inimese. Puhastumine saabub seltskondliku heaolu ja üksildase vaikelu kokkupõrkest, pärast mida võiks ekspeditsioon nimega elu ainult hoogu juurde saada.

Ühel maailma laiahaardelisema programmivalikuga dokumentaalfilmifestivalil CPH:DOX sai „Loits…” 2013. aastal „Uue visiooni” auhinna, mida valitakse väljapaistva innovaatilisuse eest eksperimentaalses filmikunstis. Filmi on näidatud rohkem kui kolmekümnel festivalil üle maailma, kiidetud-kritiseeritud rahvusvahelises plaanis juhtivates filmiväljaannetes ning ei puudu ka eestimaine seos: filmi produtseerimisele pani õla alla peamiselt kino Sõpruse ja levitajana tegutsev Must Käsi ja selle eestvedaja Indrek Kasela.

Täna, 4. mail kell 21.00 algaval filmiseansil Tartu Elektriteatris on kohal ka Sirbi filmitoimetaja, festivali Docpoint korraldaja, raskemuusika-austaja ning popkultuurifanatt Tristan Priimägi, kes aitab tekkinud maailmad ja küsimused loodetavasti paremasse perspektiivi panna.

Prima Vista filmiprogrammiga Elektriteatris tutvu siin.