Selles on midagi paeluvat, kui näed kaupluse iseteenindusalas, et keegi on ostnud õhtusöögiks pelmeenid ja kirsstomatid. Küllap on poolik pakk hapukoort külmikus olemas. Aga mida saab elustiili, toitumisharjumuste ja kilokalori hinna kohta teada siis, kui paluda kolmekümnel leibkonnal oma isiklikku ostuajalugu jagada?
Tuleb välja, et hapukoort enamasti koos pelmeenidega ei ostetagi – ainult viiendikul juhtudest. Küll aga käivad ostukorvis koos burgerisai ja hakkliha või pihv ning tomat ja kurk, tortiljad ja salsa. Klassika. Õlut ostetakse koos küpsiste, krõpsude või pähklitega. Kust me seda teame? Palusime aktiivselt toidukaupluste kliendikaarte kasutavatel inimestel saata meile Müürilehe toidunumbri jaoks oma selle aasta märtsi- ja aprillikuu toidupoetšekid. Toidust räägitakse sageli kui klassi tähistajast: tervislik toit on kallis, jõukam inimene ostab puuvilja ja mahedat, vaesem odavaid kaloreid. Tahtsime tšekkide pealt järele vaadata, kas see on nii. Kas raha muudab seda, mis korvi satub, ja kui palju kalor maksab? Ja kui mitte raha, siis mis muudab? Esiti oli valmis oma andmeid jagama 50 leibkonda, aga kui tšekkide saatmiseks läks, kukkusid ligi pooled ära, alles jäi 27. Aga seegi on juba päris tubli hulk andmeid – enam kui 20 000 euro eest toidupoetšekke, mille põhjal inimeste ostukäitumist kaardistada.
27 leibkonna peale tuli kokku 77 inimest: 54 täiskasvanut, sh vanemate juures elavad täisealised lapsed, ja 23 alla 18-aastast last. Valim sai selles mõttes rikkalik, et meil on nii üksinda elavaid inimesi, paare kui ka suurperesid. Enne tšekkide saatmist täitsid inimesed ankeedi, milles küsisime neilt taustainfot, nt leibkonna suurust ja ostuharjumusi, aga ka sissetulekuandmeid, mida arvestasime OECD modifitseeritud skaala alusel. See tähendab, et pere sissetulekut ei jagata lihtsalt leibkonna liikmete arvuga, vaid iga liige saab koefitsiendi: esimene täiskasvanu 1,0, iga järgmine üle 14-aastane 0,5 ja alla 14-aastased 0,3. Seega on näiteks neljaliikmeline lastega leibkond ümberarvutatult 2,1 inimest – umbes nii palju soodsam peaks olema karjakesi koos elamine. Sama mudelit kasutab Statistikaamet.
Mööndustega toidukorv
Uuringul on mitmeid eripärasid. Kuna inimesed saatsid oma tšekid meile ise, siis päris kindlasti jäi mõni neist kogemata või meelega saatmata. Tšekid on üllatavalt informatiivsed ka selliste apsakate paljastamisel, näiteks saab järjestikustel tšekkidel boonusraha kasvu jälgides täpselt aru, kui kuskilt on mõni paarikümneeurone ost puudu. Lisaks unustatakse ju mõnikord kliendikaarti kasutada, alati ei käida kodupoes ja igahommikune Red Bull ostetakse võib-olla hoopis tanklast, mitte Selverist. Alkoholi ostsid meie valimisse kuuluvad inimesed Eesti keskmisest tasemest umbes 17 korda vähem. Sellegi näitaja venitasid üles ühe inimese ostutšekil olnud kaks pudelit Aperoli ning üks veinisõber, kelle poearvetest 15% moodustas vein. Samas kaloreid kogunes tal terve perioodi keskmiseks ainult 740 päevas – järeldame, et suurem osa toidust süüakse väljaspool kodu ja kodus nauditakse veini. Alkoholitarbimise statistika viib küll üles väike kontingent, keda meie valimisse ehk lihtsalt ei sattunud, aga me ei vaadanud ka reedeõhtul baaris tehtud väljaminekuid ega koduse baarikapi sisu, mis võib pärineda mujalt kui kodupoest. See kehtib tegelikult üldse koduste varude kohta – kaks kuud ei ole piisavalt pikk aeg, et toiduvarude rotatsiooni kaardistada.
Andmestiku mitmekesistamiseks liidestasime TAI toidukaupade andmebaasi NutriData, mille põhjal saime toodetele juurde energia- ja toitainesisaldused. Lõplikku tõde need andmed meile aga ei paku, sest näiteks Selveri tšekkidel on read piiratud 20 tähemärgiga ja Mustsõstramaitseli või Soolase karamelli võib tähendada päris mitut toodet.
Selleks et täpsemaks minna, kõrvutasime tooteid lisaks Selveri, Rimi ja Coopi e-poe kaubavalikuga. Hindu võrreldes saime teada, et mustsõstramaitseline oli ilmselt fermenteeritud jook ja soolase karamelliga oli jäätis. Nii õnnestus meil tuvastada 85% tšekiridadest üsna kindlalt, 15 protsendile me NutriDatast täpset vastet ei saanud, need on asendatud sarnaste toodetega. Täiesti tundmatuid jäi alla poole protsendi. Samas on ka paljude toodete kaal tuletatud hinnast, aga näiteks hapukoore puhul ei saa kindel olla, et 200-grammine pakk alati 500-grammisest vähem maksab.
Kõike seda arvesse võttes suhtume ise oma uuringu tulemustesse mööndustega – tegemist ei ole teadustööga – ja palume lugejal sama teha.
Kallis kalor
Eks püstitasime uurimust alustades ja ka selle käigus pidevalt uusi hüpoteese, mis, tuleb tõdeda, suuresti vett vedama läksid. Üheks lähteideeks oli arvutada cost per calorie ehk ühe kilokalori maksumus eri sissetulekuga inimeste ja toidukategooriate lõikes. Hüpotees oli, et vaesema inimese kalor maksab vähem ja on toitaineliselt vähem väärtuslik. Praeguste toiduhindade juures maksavad kõik oma kalorite eest enam-vähem sama palju. Alguses paistis, et vahe tekib näiteks värske puuvilja juures, sest suurema sissetulekuga inimesed näisid seda rohkem ostvat. Tšekkide lisandudes see vahe aga kadus. Selgus, et rohkem puuvilja ostavad hoopis lastega pered. Valimis oli nende leibkonna kogusissetulek küll keskmisest kõrgem, aga leibkonnaliikme kohta väiksem.
Praeguste toiduhindade juures maksavad kõik oma kalorite eest enam-vähem sama palju.
Siit ei maksa välja lugeda, et sissetulek ei mõjuta toitumist. Suurte rahvastiku-uuringute andmetel ju mõjutab. Meie valimis oli aga alla 2000-eurose sissetulekuga leibkondi vaid kolm ja alla 800-eurosega mitte ühtegi. Saame siis ehk öelda, et keskmise ja kõrgema sissetulekuga leibkondade puhul ei erista korv rikkamat vähem rikkast. Erinevused leibkondade vahel on suured, aga need on tingitud pigem sellest, kes kodus elab ja kui palju seal süüa tehakse, mitte palganumbrist.
Kalori maksumus erines sõltuvalt leibkonnaliikmete arvust – üksinda elavad inimesed maksavad oma kilokalorite eest rohkem. Väiksemas pakendis toit on kallim ja sama kategooria piires tehakse kallimaid valikuid. Mõnevõrra üllatuslikult sarnaneb kahekesi elavate täiskasvanute kalorimaksumus pigem lastega perede kui üksi elavate täiskasvanute omaga. Üksinda elavaid inimesi oli valimis neli, kellest ühe kilokalor oli erakordselt soodne, nihutades keskmist alla, sest ta varus vaadeldaval perioodil koju tublisti õli, võid, suhkrut ja jahu – ilmselt teeb inimene ise süüa. Teises äärmuses üksinda elaja ostis koju tšekkide põhjal vähe toitu, sh kallimaid lihatooteid ning puu- ja köögivilju, samas soodsaid kaloreid, nagu õli, makaronid või suhkur, üldse mitte. Üldiselt joonistub välja, et mida vähem kodus süüa teha, seda kallimaks kujuneb koduse kilokalori hind. Kahest täiskasvanust koosnevate leibkondade kilokalori hinna viivad üles valmistoit ja snäkid, mis on kallid energiaallikad. Ülejäänu tuleb sellest, et kallim valik tehakse ka valmistoidu puhul: peredel on mugavustoiduks sageli pelmeenid ja pitsa, kahekesi elajatel valmissalatid ja karrid.
Perede peamised kuluartiklid piimatoodete seas on piim ja hapukoor, samas kui üksinda elavad inimesed ostavad Kreeka jogurtit ja proteiinipudingut.
Silma torkavad ka üksinda elavate inimeste kallimad valikud tootekategooria piires. Näiteks perede peamised kuluartiklid piimatoodete seas on piim ja hapukoor, samas kui üksinda elavad inimesed ostavad Kreeka jogurtit ja proteiinipudingut, tulemuseks ligi kahekordne vahe 1000 kcal hinnas (2,65 € vs. 5,01 €). Märkimisväärne vahe joonistub välja ka liha ja lihatoodete kategoorias. Üksi elajad ostsid peamiselt broileri rinnafileed ja broilerihakkliha (8,1–11,2 € / 1000 kcal), peale selle Serrano sinki (18,03 €), küpsetatud kalkuni rinnafileed (23,61 €) ja kanafileesinki (14–16 €). Peredel oli rinnafilee kõrval samas mahus kodune hakkliha (3,01 €) ja broileri kintsuliha (5,63 €) ning soodsamad lihatooted: hommikupeekon (4,46 €), lastevorst (3,91 €) ja viinerid (5,89 €).
Mõningate eripäradega tuli samuti rinda pista, näiteks kas teadsid, et 100 grammi kohviube sisaldab 399 kilokalorit? See tähendab, et kilos kohvis on uhkelt ligi 4000 kilokalorit, mida ilmselt küll keegi sisse ei söö. Magusainetega magustatud karastusjoogid tuleb seevastu kaloriarvutusest üldse välja jätta, sest sõltuvalt pakendile märgitud energiasisaldusest tuleb nende kilokalori hinnaks 400–1400 eurot.
Kõige odavamad kalorid skoorivad mõistagi leibkonnad, kes ostavad suurtes pakendites kuivaineid ning vähe pooltooteid ja valmistoitu.
Mitteleiud
Kui rääkida veel sellest, mida me otsisime, aga ei leidnud, siis meile saadetud tšekkide põhjal ei saa sissetuleku kontekstis ostukorvi kohta eriti midagi ennustada. Vaatasime seda nii- ja naapidi ning tulemus oli iga kord sama. Puu- ja köögivilja osakaal toidurahast ei sõltu sellest, kui palju leibkond teenib. Liha, maiustuste, snäkkide, valmistoidu ja alkoholi osakaal ei liigu samuti koos sissetulekuga.
Teiseks kilokalori hind. Jagasime leibkonnad sissetuleku alusel kolmeks. Sissetulek on arvutatud pereliikme kohta, et suur keskmise palgaga pere ei paistaks jõukam kui üksik sama palgaga inimene. Madalama kolmandiku 1000 kcal maksis mediaanina 4,24 €, keskmisel 4,12 € ja kõrgemal 3,84 €. Selline vahe on juhusega enam-vähem seletatav. Kui leibkonna suurust arvesse võtta, kaob seegi.
Kolmandaks, kas jõukamad maksavad sama asja eest rohkem? Võrdlesime 55 toiduainet, mida ostis vähemalt kaheksa leibkonda – kes maksis kilo eest rohkem, kes vähem? Süsteemset mustrit välja ei joonistunud. Kõrgeima sissetulekuga rühm maksis pigem vähim, sest ostis suuremaid pakke. Näiteks maksis see rühm piima eest 0,98 €/kg, keskmised rühmad aga 1,29–1,45 €/kg. Ka omamärgitoodete ja mahetoodete osakaal ei kasvanud koos sissetulekuga.
Vast kõige ootamatum leid oli see, et lapsed muudavad toidukorvi koosseisu tootekategooriate lõikes väga vähe. Maiustused moodustavad lasteta inimeste toidukorvist õige pisut väiksema osa (5,8% vs. 6,0%), snäkid aga suurema (7,4% vs. 3,2%). Mõningad tooted siiski iseloomustavad lastega peresid, nende hulgas on hittideks näiteks viinerid (11 peres) ja pelmeenid (12 peres), lasteta leibkondade hulgas olid vastavad numbrid 1 ja 3. Karastus- ja energiajooke ostsid kõik lastetud ning enamik lastega peresid (18-st 14), jookidele tervikuna kulus lasteta inimestel 8,6% ning lastega peredel 6,5% kogusummast. Ka poeskäimise muster on üsna sarnane, ei tule sugugi välja, et lastega pered oleksid näiteks suuremad varujad. Poes käiakse enam-vähem sama sageli ja ka keskmise ostukorvi maksumus on sarnane: lastega peredel 29 ja lasteta peredel 26 eurot.
Põnevaid kooslusi
Lõhe ja Kreeka jogurt satuvad samasse korvi 4,5 korda sagedamini, kui juhus (1) ennustaks, ja seda kaheksas eri leibkonnas. Küpsis ja õlu 3,7 korda sagedamini. Mingil põhjusel käivad käsikäes ka mango ja peet, mis sattusid kokku kuues eri ostukorvis, igal oma kombinatsioon: värske, kuivatatud, külmutatud või puuviljarullina mango ning keedetud, aurutatud või riivitud peet. See on 4,6 korda sagedasem, kui oleks juhuslik. Tihedad sõbrad olid ka jääsalat ja majonees (5,8×), hommikusöögihelbed ja lehtsalat (5,9×), apelsin ja peakapsas (3,3×), pesto ja piim (2,7×). Vastupidised näited, mis satuvad korvi harva koos, on millegipärast kana ja piimašokolaad (0,26×) ning kartulikrõpsud ja banaan (0,29×). Energiajook on enamasti üksikost, mis sooritatakse pigem hommikuti. Absoluutarvud on valimist tingituna küll väiksed, seega käsitlegem seda loetelu meelelahutuslikuna.
Palgapäev jätab tšekkidele jälje
Palga saamisele järgneval nädalal kulutasid leibkonnad toidule umbes 15% tavapärasest rohkem ja sellele eelneval nädalal 8% vähem. Poes ei käidud sagedamini, aga summad olid suuremad: vähemalt 60-eurose toiduostuga käike oli palgapäeva järel kolm korda rohkem. Korvi sisu seejuures ei muutunud – maiustuste, puuvilja ja liha osakaal ning kilokalori hind olid enne ja pärast palgapäeva samad ehk palga saamise järel ei osteta paremat ega halvemat toitu, vaid rohkem sama toitu. Märkimisväärne on aga see, et 15 inimest vastasid küsitluses, et palgapäev nende ostusid ei mõjuta, aga nende tšekkidel oli muster sama selge.
Ehkki enamasti ei saa ostukorvile peale vaadates täpselt aru, mida plaanitakse süüa teha, võib-olla täiendatakse lihtsalt jooksvalt toiduvarusid, joonistuvad välja ka mõned äratundmisrõõmu pakkuvad kooslused, mis korduvad mitmes toidukorvis. Nendeks on näiteks oad, paprika ja tortiljad; makaronid ja pesto; küüslauk ja sibul; hummus ja porgand; brokoli, kana ja tomat; mozzarella ja tomat.
Need on aga üksikud sõlmed, muidu näib ostukorvide sisu meie põgusal vaatlusel küll pigem kaootiline. Huvitav on hoopis see, et põhitoit ja snäkid otsetakse sageli eraldi. Näiteks maiustused ja köögivili satuvad kokku üllatavalt harva (sagedus 0,66×) ning karastusjooke ostetakse pigem põhitoidust eraldi. Kusjuures, snäkiring ei ole tavaliselt lihtsalt lisapoeskäik pärast põhioste, vaid täiesti eraldi käik eraldi päeval – see langes sisseostupäevaga kokku vaid 11% juhtudest. Samas ostetakse maiustusi rohkem (rahaliselt 37%) siiski suurtel varumiskäikudel ja keskmistel ostutrettidel (32%), mis jätab eraldi snäkikäikudele siiski märkimisväärsed 31%.
Kaisa Kopliste on toitumisnõustaja, ajaloolane ja antropoloogia magistrant, kes püüab päästa, mis päästa annab.
Jass Seljamaa on päeval loovjuht, õhtul andmehunt ja vaibkoodija. Müürilehe kaastöö tegi õhtul.
