Majandus elavneb, igakuised toimetuleku näitajad paranevad, kuid pangakontot vaadates ei jää kuidagi kuu lõpus raha alles, et välja sööma minna või isegi šokolaadi osta. Mis aspektidest moodustub toidujulgeolek? Kuidas mõelda erakondade pakutud lahendustest?
Salat Olivye ehk kartulisalat, nagu seda Lucien Olivieri (1838–1883)
retsepti järgi Moskva restoranis Ermitaaž 1894. aastal tehti
jõevähisabad
aspikk ehk selge lihatarrend
kartul
värske või marineeritud kurk
salatilehed
kapparid
oliivid
provanssaali salatikaste (majoneesikaste, täpne retsept on saladus)
Millest me räägime, kui me räägime toidujulgeolekust?
„Toidu julgeolek algab seemnest,” rõhutab Baltimaade üks suur teraviljaeksportija Linas Agro oma kodulehel.1 Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esinaine Kerli Ats tuletab ERRi arvamusportaalis meelde, et lisaks sellele, et toidujulgeolek on oluline põllumajandusküsimus, on see ka osa riiklikust julgeolekust.2 Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp pareerib, et „Eesti toidujulgeolek ei sõltu ainult sellest, kuidas läheb põllumajandusel”, riik peab toetama ka toidutööstust.3 Kunagine maaeluminister Arvo Aller (EKRE) sidus toidujulgeoleku veterinaariaga, rõhutades 2024. aasta aprillis riigikogus maaelukomisjoni olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul „Kuidas tagada veterinaaria tulevik”, et „Eesti toidujulgeolek vajab veterinaaride järelkasvu, mitte „suunamudijaid””.4
Meil on olukord, kus mitu poolt sikutab toidujulgeoleku nime all tähelepanu- ja ressursitekki kõvasti enda poole ja rahul pole keegi. Teema on igatahes õhus, oli seda juba 2023. aasta riigikogu valimistel ja on enne 2027. aasta valimisi ilmselt üha enam. Sotsiaaldemokraadid on alustanud eelkampaaniaga, millega nõutakse toidu käibemaksu alandamist, lisasõnumites tuuakse välja, et Eesti on toidukaupade hinnarallis Euroopas esikohal, et toiduainete hinnad on viimase aastakümnega kahekordistunud, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus toidul puudub madalam maksumäär, ning tuletatakse meelde, et toidu kõrgelt maksustamine süvendab majanduslikku ebavõrdsust. Augusti lõpus külvas Keskerakond sotsiaalmeedia üle rohelise reklaamloosungiga „Toiduainete käibemaks alla! 9%”, jättes õhku küsimuse, kas mainitud number peaks olema käibemaks ise või nii palju peaks käibemaks alanema. Valimisteni on viis kuud aega, ju täpsustatakse.
Millest me ei räägi, kui räägime toidujulgeolekust?
Mis see toidujulgeolek õigupoolest on? Kui Eestis räägitule tugineda, on see toidutööstuse ja põllumajanduse takistusteta toimimine. Ometigi oli ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 1996. aastal Itaalias Roomas korraldatud maailma toidu tippkohtumisel (World Food Summit) vastu võetud toidujulgeoleku deklaratsioon veidi laiema ulatusega kui toidutööstus ja põllumajandus. Eesti oli tippkohtumise 185 riigi seas delegatsiooniga täiesti esindatud, nii et võiksime seda siiski teada. Rooma deklaratsiooni põhisõnum kõlab nii: „Toidujulgeolek tähendab, et kõigil inimestel on igal ajal füüsiline, sotsiaalne ja majanduslik juurdepääs piisavale, ohutule ja toitvale toidule, mis vastab nende toidueelistustele ja toitumisvajadustele, et elada aktiivset ja tervislikku elu.”5
Regionaal- ja põllumajandusministeerium tõdeb uusimas toidujulgeoleku aastaraamatus: „Toidujulgeoleku põhimõte on lihtne. Eesti peab suutma enda inimesi, igaühte, toita ka siis, kui ajad on halvad. See eeldab tugevat kohalikku tootmist, toimivat toidutööstust, mõistlikke reegleid ja valmisolekut teha õigeid otsuseid õigel ajal.”6 See tähendabki meie põllumajanduse ja toidutööstuse toetamist, kriisivalmiduse tõstmist, strateegiliste partnerlussuhete loomist, turgude mitmekesistamist jne. Toidutööstusel on olnud rasked aastad, sest COVID-19 ja Venemaa agressioon Ukrainas on paljud tarneahelad läbi lõiganud ning mõned kuud tagasi suletud Hormuzi väina mõju energiahindadele annab tunda nii Eesti põllumajanduses ja toiduainetööstuses kui ka keskmise eestlase rahakotis. Kliimakriisist tõukunud põuad ja üleujutused veel lisaks.
Meil on olukord, kus mitu poolt sikutab toidujulgeoleku nime all tähelepanu- ja ressursitekki kõvasti enda poole ja rahul pole keegi.
Kriis ulatub selgelt Eestist kaugemale. Näiteks neli aastat tagasi olid prantslased šokeeritud, kui kaupluste sinepiriiulitel valitses tühjus ja ei saanud olulist esmatarbekaupa – Dijoni sinepit – kaasa haarata. Kriisi tagamaid uurides tuleb alustada Kanadast, kus oli suur põud. Just sealt tuleb umbes 80% sinepiseemnetest, mis Dijoni sinepisse käivad; Venemaa rünnak Ukrainas takistas sealse sinepiseemnesaagi korjamist ja üleilmastumise tõttu Prantsusmaale Burgundiasse alles jäänud väheste sinepipõldude hulk (nt Edmond Fallot kasvatab sinepiseemneid kohapeal) takistas kohaliku toormega nõudluse täitmist. Prantslaste jaoks elementaarne ja hädavajalik toiduaine muutus vaid nädalatega tõeliseks defitsiidiks, ületades isegi rahvusvahelise uudiskünnise. Toiduajakirjad õpetasid prantslasi muid maitseaineid kasutama, et toidule sarnast umamit lisada. Kui Eestis tõusid inimesed tagajalgadele, kui Põltsamaa Kange tootmine lõunanaabrite juurde Lätti viidi, siis prantslased pidid mingi aeg üldse sinepita hakkama saama!
Kui naasta toidujulgeoleku laiema definitsiooni juurde, siis lisaks kättesaadavusele – et Eestis kasvatatakse, toodetakse või imporditakse piisavalt toitu – on Rooma deklaratsiooni järgi oluline ka juurdepääs toidule. Juurdepääsu all ei peeta silmas vaid seda, et füüsiliselt on võimalik kauplustesse või turule jõuda ja et kaardimaksed toimivad, vaid ka seda, et inimestel on majanduslikud vahendid toidu ostmiseks.
Pealinna salat, nagu seda nõukaajal Eestis tehti
keedetud või grillitud kana
keedetud kartul
keedetud porgand
konservherned
värske kurk
hapukurk
till, petersell, roheline sibul
keedetud muna
salatikastmeks hapukoor ja majonees
Kuidas selle toidu kättesaadavusega siis lood on?
Esmalt tuleb tõdeda, et elukalliduse tõus ei kimbuta vaid Eesti elanikke. Tugeva üleilmastumise ajastul ei ole Eestis toimuv kuidagi ainulaadne. Ka Šotimaal, kus ma seitse aastat elanud olen, on valitsus elukalliduse kriisi tugevalt fookusesse tõstnud, et aidata neid, kes abi vajavad. See hõlmab tasuta bussisõitu kuni 22-aastastele noortele, erivajadusega inimestele ja üle 60-aastastele; küttetoetust eakatele, et nad ei peaks külmadel talvekuudel jahedates ruumides vinduma; tasuta retseptiravimeid ja silmaarstikülastusi.
Fookuses on ka toit ja selle kättesaadavus. Noorema kooliastme lapsed saavad koolides tasuta süüa, kaalutakse esmatarbekaupade käibemaksu alandamist, plaanitakse järjekordseid toetusmeetmeid toidutööstusele, põllumajandusele ning kalandusele.7 Westminsteri ehk Suurbritannia parlamendi briif tuletas augustis meelde, et kui inflatsioon 2022. aasta oktoobris tipu saavutas, oli see viimase 41 aasta kõrgeim (11,1%), ja kuigi see on nüüdseks kõvasti kukkunud, siis eri sektorite hinnatõusude kumulatiivne mõju tähendab, et leibkondade elukallidus on kõrgem kui 2021. aastal.8 Hormuzi väin ja Venemaa agressioon Ukrainas, eks? Tarbijahinnaindeksi kasv võib ju aeglustuda, aga inimeste rahakotini see jõudnud ei ole. Suurbritannias on tervelt 56% jaoks inimestest igapäevakulutused kasvanud ja neist omakorda 94% tajus toidukorvi kallinemist.9
Eesti majandusnäitajad on justkui paljulubavad. Eesti Pank esitles 22. septembril majandusprognoosi, mille keskseks sõnumiks oli optimistlik „Eesti majandus on langusest taastumas ja Eesti Panga prognoosi järgi kasvab majandus sel ja kahel järgmisel aastal ligikaudu 2,5%”; prognoosi varjutab hinnatõusu kiirenemise risk, kui praegused kallid energiahinnad ei kuku.10 Elanike rahakotti suuresti mõjutav tarbijahinnaindeks siiski tõuseb endiselt – esinduskaupade hind tõusis eelmise aastaga võrreldes juulis 2,2% ja augustis 1,5%. Võrreldes varasemaga on tõus nüüdseks kolm kuud järjest aeglustunud, aga nagu näitas Suurbritannias tehtud küsitlus, siis ametlik statistika ja elanike tajutud olukord võivad märkimisväärselt erineda.
Kui vaadata vaid toiduainete üldhinda, ei ole pilt liiga hirmutav – need justkui langevad. Statistikaameti tarbijahindade statistika teenusejuhi Lauri Veski sõnul aitab praegune toidu ja mittealkohoolsete jookide 2,6-protsendine hinnalangus võrreldes aasta varasemaga ka üldist tarbijahinnaindeksi tõusu vaos hoida, seda vaatamata energiahindade kallinemisele.11 Ent toidukorvis ei odavne kõik tooted. Kui puuviljade ja pähklite hind on kukkunud 15,7% või lausa 28%, siis kala ja kalatooted on aastaga pea 5% kallinenud ja värske viliköögivilja, mis peaks moodustama meie toidulaual põhilise – ja praegusest kindlasti tunduvalt suurema – osa, hind on aastaga 16% tõusnud. Kuigi puuviljade hind on väidetavalt umbes samas mahus odavnenud, siis neil leibkondadel, kelle aias pole tänavu õunauputust, on valida tundmatu päritoluga soodsate importõunte või pea kaheksaeurose kilohinnaga kodumaiste ladvaõunte vahel. Tsitruselised õnneks odavnesid augustis 12% (kui hind on ikka kallis, võib kompenseerida põhjamaise alternatiivi ebaküdooniaga) ning veidi langes ka kohvi hind, aga ilmselt nende inimeste arv, kes kohvikus endale neljaeurost latet lubavad, on siiski vähenenud.
Kui Eestis tõusid inimesed tagajalgadele, kui Põltsamaa Kange tootmine lõunanaabrite juurde Lätti viidi, siis prantslased pidid mingi aeg üldse sinepita hakkama saama!
See toobki meid ringiga restoranide-kohvikute juurde. 24. septembri „Esimeses stuudios” naeris rahandusminister Jürgen Ligi põhimõtteliselt Hotellide ja Restoranide Liidu käibemaksu alandamise ettepaneku välja. Korrates valitsevate poliitjõudude mantrat „maksuerandid on kõige rumalam viis sellist sotsiaalpoliitikat ajada”, väitis minister, et selle toetusraha „söövad sisse endale kõige jõukamad” ja „tavainimesed ei käi restoranides”. Meenutuseks, et ühetaoline käibemaks kehtib nii tärnirestoranides kui ka tudengipuhvetites ja töölissööklates, aga kui minister suutis pealinna restoranidest nimetada vaid Gloriat, siis eks tema nägemus väljaspool kodu söömisest ongi kitsavõitu. Suhtumine, et viimase 35 iseseisvusaastaga väljakujunenud majandus- ja elukeskkond on ainuvõimalik ning sellele puuduvad alternatiivid, on meie juhtivpoliitikuile igati harjumuspärane. Kui söögikohtadele-restoranidele ei tehta maksuerandit või toiduainete käibemaksu ei alandata, saab väljas söömisest tõesti vaid valitute privileeg. Võimalik muidugi, et Toompea puhveti kurikuulsate rahakotisõbralike hindadega harjunud rahandusminister ei teadvusta, et tavainimestel puudub sinna füüsiline ligipääs. Tavalisel inimesel pole muidugi kohvikus-restoranis käimiseks aegagi, sest kõige kallim vara – aeg – kulub nüüd toidupoes sooduspakkumiste otsimisele.
Inimene ei ela aga vaid õhust ja armastusest ning kulutused ei hõlma vaid toidukorvi. Isegi kui tsitruseliste hind kukub, siis eluaseme ja transpordiga seotud hinnad on viimase aastaga tõusnud, prügivedu kallineb, bensiini ja diisli hinnad ajavad autojuhid ahastusse (diislikütuse hind on võrreldes eelmise aasta augustiga tõusnud 27,9%).[11] Eluaseme- ja kütusekulu ise kontrollida ei saa, rahasumma, mis pärast püsikulutusi toidu ostmiseks alles jääb, muutub nende kallinedes aina väiksemaks. Aeg püksivööd koomale tõmmata?
„Nällane koer jooseb koorikse järgi, aga söönu heidab pikali,” teadis vanarahvas.12 Äkki kogu see kallitele toidukaupadele ja elukalliduse tõusule läbi sõrmede vaatamine on valitsuse (kuri)kaval plaan rahva motiveerimiseks ja nende tööpanuse optimeerimiseks? Kas unustame ära, et toidu kättesaadavus ja taskukohasus on samuti toidujulgeoleku oluline osa, et toidujulgeolek ei ole vaid toidutööstuse ja põllumajanduse toimimine?
Nami-Nami kanalitesse retsepte postitades pean üha rohkem mõtlema, milliseid retsepte ma jagan, et lugejaid mitte ärritada. Et oleks maitsev, toitev ja samas ka rahakotisõbralik. Jõululaud tuleb paljude jaoks tänavu võrreldes eelmise aastaga (taas) veidi vähem külluslik, aastavahetuseks kalamarja ei julge enam soovitadagi. Õnneks on kartulit, mis on varemgi eestlasi näljahädast päästnud, ja argiõhtutel tuleb tatar rahvale isuäratavamaks ja suupärasemaks esitleda. Tänavusel kartulisalatil on selle ammuse eelkäija, salat Olivye ja ka selle lihtsama versiooni Pealinna salatiga vähe ühist. Laanepüü ja vähisabad on ammu unustusehõlma vajunud, hea, kui lihasmälus veel keeduvorsti ja -muna hakkimine on. Kui majoneesi ei jaksa osta, siis timmime hapukoort sinepiga ja meenutame vanu häid aegu, kui salatisse käis sinkvorst ja kõrvale võis tõsta veel ka keedetud või ahjus küpsetatud viinereid.
Kartulisalat, 2026
kartul
natuke konservherneid või keedetud porgandit
hapukoor ja maitseks sinepit
Pille Petersoo on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsioloogia dotsent, kelle uurimisfookuses on nii toidukultuur kui ka rahvuslik identiteet. Laiemale üldsusele on ta tuntud kui 1998. aastal asutatud Nami-Nami retseptikogu eestvedaja.
- Toidu julgeolek algab seemnest. – Linas Agro, 20.05.2025. ↩︎
- Ats, K. 2025. Mida tähendab 46 päeva kanaliha? – ERR, 05.05. ↩︎
- Potisepp, S. 2025. Hea valitsus, toidujulgeolekuga eksperimenteerimine tuleb lõpetada! – Maaleht, 14.04. ↩︎
- Arvo Aller: tänases kriisiolukorras peame mõistma, kui oluline on meie kodumaine toidutootmine. – Uued Uudised, 01.07.2026. ↩︎
- Toidujulgeoleku aastaraamat 2025. – Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. 1996. a deklaratsioonis sätestas füüsilise ja majandusliku ligipääsu, 2001. a tippkohtumisel lisandus sotsiaalse ligipääsu aspekt. Sotsiaalne ligipääs tõi fookusesse ka inimõiguste ja sotsiaalse õigluse aspektid. Riigid peavad tagama, et ligipääs on olemas ka marginaliseeritud või diskrimineeritud rühmadel; samuti peab toit olema hangitud viisil, mis ei riiva inimese väärikust. ↩︎
- Toidujulgeoleku aastaraamat 2026. – Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. ↩︎
- Ministers host discussions on food affordability. – Scottish Government, 08.09.2026. ↩︎
- Research Briefing: High cost of living: Impact on households. – UK Parliament, 21.09.2026. ↩︎
- Public opinions and social trends, Great Britain: August 2026. – Census2021, 18.09.2026. ↩︎
- PROGNOOS. Eesti Pank prognoosib lähiaastateks ligi 2,5% majanduskasvu. – Eesti Pank, 22.09.2026. ↩︎
- Tarbijahinnaindeksi tõus on kolm kuud aeglustunud. – Eesti Statistika, 07.09.2026. ↩︎
- Vanasõnaraamat, 7728. – folklore.ee. ↩︎
