Vajame aheneva kujutlusvõimega olevikus julgeid visioone, mis aitaksid suunda seada. Selleks pöördusime viie eesti inimese poole ja esitasime neile ühe küsimuse: kas ja kuidas toimiksid geograafilised piirid ideaalses maailmas?
Luban endale tulevikust unistamist harva, sest see paneb mind paratamatult teadvustama hiiglaslikku lõhet praeguse reaalsuse ning kooskõlas ja külluses toimiva utoopiaühiskonna vahel. Inimkonna kollektiivne mälu on lühike, mis ühest küljest paneb ohkama, aga teisalt annab lootust, et teatud tarbimismugavused ja -normid on võimalik ümber kujundada. Mida enam paneb seis maailmas ahastama, seda optimistlikum olen selle suhtes, et inimkond on võimeline muutuma.
Mis on see ideaal, mille poole pürgida? Minu utoopia keskmes on linn, kus kõik olulised teenused on 15 minuti raadiuses ja mis on kooskõlas loodusega. Me ei pea maale kolima, et ise oma toitu kasvatada, vaid saame nautida vertikaalsete põldude hüvesid ja metsasaadusi samuti vaid minutite kaugusel oma kodust. Parkide asemel on meil toidusalud ja usaldus, et meilt pahatahtlikult ei varastata.
Enamik mõtlevaid inimesi tajub õnneks meie planeedi piire ja mõistab, et lõputust küllusest unistamine pole realistlik. Leian, et minu utoopia on. Elurikas loodus mahub linna üsna kergesti, kui oleme valmis teatud ressursse omamise asemel jagama. Kui meie isiklikud eluruumid ei vaja samas mahus kodutehnikat, kööki või vannituba, vabaneb suur osa pinnast, mis jääks muidu kinnisvara alla, ning kraami soetamata jätmisel säästame ka loodusressursse ja raha. On välja arvutatud, et planeedi piiridesse mahtumiseks on inimesele nähtud ette 15 ruutmeetrit elamispinda ja 4 kilo riideid, mida võiks pesta maksimaalselt 20 korda aastas. See mõte on piirav vaid juhul, kui kujutame end kõike seda üksi tarbimas. Või kui selle 4 kg sisse peab mahtuma igaks juhuks ka pidulik pükstükk kord aastas kasutamiseks. Kui arvestada, et absoluutselt kõike annab vajaduse tekkides laenata ja elupinnale ei pea mahtuma ära isiklik saun, köök või raamatukogu, ei ole see enam nii piirav.
Sellise ühiskonnakorralduse oluline lisaväärtus on vabanev aeg. Kui oleme nõus loobuma omamisest, võib ajast saada ühiskonna suurim võrdsustaja. Rahateenimise alt vabanenud tunnid saab investeerida hoopis näiteks vaimsesse arengusse, õppimisse või ühiskonnale tagasi andvasse tegevusse. Ja sellise ühiskonna kollektiivne potentsiaal näib mulle piiritu.
