Plaadiarvustus: Kali Briis – The Moon Ghost (Eesti Pops, 2012)

Kas keegi on täpsemalt aru saanud, mis seal Paides toimub, et see linn nii paljudel andekatel muusikutel elulookirjelduses kodulinnana märgitud on? Arvo Pärdi kõrval on Alan Olonen ehk Kali Briis ilmselt mu lemmikumaid tüüpe sealt ja see on ikka uskumatu, kui palju väärt muusikakraami on Kali möödunud kaheksa aasta vältel loonud.

Loendamatu arv lühemaid ja pikemaid albumeid nii erinevatelt asjalikelt Eesti plaadileibelitelt kui ka omal käel välja antud, seda kõike nii digitaalselt, CD-l kui ka väärikal vinüülil. Mitmed muusikavideod ning koostöö erinevate artistidega. Mängib ehedalt ise kõik instrumendid sisse, laulab kaasa ja kasutab võimalikult vähe arvuti abi. Igati õigustatud tituleerimine Eesti indie-electro-pop’i kuningaks. Kõige selle taustal teeb mind muidugi eriti nukraks asjaolu, et „The Moon Ghost” oleks võinud olla meie käes vinüülplaadina, sest läbi Hooandja oli igaühel võimalus selle Kali Briisi väga laheda soovi täitumisse panustada, kuid kahjuks see ei õnnestunud. See muidugi ei kahanda albumi väärtust, võib-olla teeb selle hoopis veelgi magusamaks. Olles tema muusikat viimase paari aasta jooksul tihedalt jälginud, võib uuel plaadil täheldada tõepoolest Kali Briisi evolutsiooni, millele viitab ka juba kolmas lugu – võimsate kitarrikäikudega 7-minutiline instrumentaaltükk „Future Electric”. Saundid on sügavamad ja täidlasemad, kohati ka varasemast tõsisemad, kuid põhijooneks on siiski energiline 80ndate mõjutustega elektro-sünt-popp. Üks lugu teise järel süstivad kuulajasse mingit seletamatut ja lihtsat positiivsust ja siirust, Kali vokaalid on muhedad ja biidid panevad paratamatult naeratava suuga pea küljelt küljele nõksuma. Ja kindlasti teeb mitmeid õnnelikuks seegi, et albumit on võimalik kuulata lõpmatuseni täiesti tasuta.

Album kuulamiseks ja allalaadimiseks saadaval siin.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kreemikast – Õnn ja rõõm (2025)

Kreemikast – Õnn ja rõõm (2025)

Kreemikasti uues albumis on maailmavallutamise jõudu, soojust, elevust, kerget särinat, iha ilma vihata.
Meisterjaan – Meeleheina valvur (Õunaviks, 2025)

Meisterjaan – Meeleheina valvur (Õunaviks, 2025)

Meisterjaani uus album teeb põike traditsioonilisema helipildi poole, mis kõlab tema loomingu kontekstis iroonilisel kombel vägagi värskelt.
Sander Saarmets – Bleu Précieux (Glitch Please, 2025)

Sander Saarmets – Bleu Précieux (Glitch Please, 2025)

Sander Saarmetsa „Bleu Précieux” ei karda võtta omaks abstraktseid ja avangardseid kontseptsioone. Tulemuseks on teos, millesarnast annab elektroonilise muusika maastikul tikutulega taga otsida.
Müürileht