Antonio Tensuro – Kära ja müra

„Kära ja müra” sobib ideaalselt nii loomeprotsessi kõrvale kui ka mõne haisvama baari helisüsteemist kõlama ja küsimusi tekitama. 

„Kära ja müra” sobib ideaalselt nii loomeprotsessi kõrvale kui ka mõne haisvama baari helisüsteemist kõlama ja küsimusi tekitama. 

★★★★★

„Kära ja müra” on korralik ekskursioon, mis tirib früügiaga kaetud kõrbe ja täielikku psühhoosi. Vahepeal viskab artist kuulaja klubi suitsunurka rahunema, seejärel aga pilvede vahele päevitama. Täiesti ettearvamatu album! Tegemist on trummar Kristjan Tenso (Kõnts, Kenors, Haldi & ans Flamingo jpt) kontseptuaalse alpsiga, mis räägib valemälestusest. Album sobib ideaalselt nii loomeprotsessi kõrvale kui ka mõne haisvama baari helisüsteemist kõlama ja küsimusi tekitama. 

„Kära ja müra” mängib emotsioonide, ümbruse, aja ja ajuga. Album on küllaltki vabas vormis sisse mängitud, kõige paremas mõttes, olles samaaegselt tugevate, psühhedeelsete ja lärmakate käikudega sisse piiratud. Teemamuutused võivad end kuulaja silme ees vaikselt lahti koorida või sootuks kannaga näkku panna. Toon näite: kui kuulaja on käinud läbi psühhootilisest ja kohati ülestimuleerivast klubitümpsust, jõuab ta ebareaalselt erootilise kidrasooloni, mis muutub märkamatult „Half-Life 2” soundtrack’i laadseks märuli-DnBks, see aga omakorda kosmiliseks gruuviks. Rohkem ma ette ei ütlegi.

Pillimängus on tunda, et pillimehed on oma instrumente käsitledes vabad, kindlad ja osavad. Teoses on põhiline roll aga trummidel, mis loovad oma küllaltki pikkade kandvate rütmidega peaaegu piltselge atmosfääri. Samal ajal võtab trummar teemad vabavormiliselt ja kaootiliselt ette, neid protsessi käigus ehitades ja lõhkudes. Stereotüüpilisi meloodiaid albumilt ei leia ning oktavitega pillid lisavad oma ootamatustega atmosfäärile rohkelt detaile ja kihte. Rõõm kuulata! 

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Oumeen – Näitus (2026)

Oumeen – Näitus (2026)

„Telekas sisse, „Nurgakivi” juba käib!” teavitab Timo Tiivas alias Oumeen tänavu septembris ilmunud albumil „Näitus”. Nostalgilist 2000. aastate telekavahtimise atmosfääri albumi kõlapilt esile ka kutsub, silme ette kangastuvad välismaised noortesaated ning relvituks tegevalt cool’id reklaamid. Oumeeni garaažirokilik toon on soe, hooletu ja elav. Ning hirmus…
Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Luurel Varas – Prom Song (Joga Donk, 2026)

Nagu ka muidu, on seda lühialbumit keeruline žanriliselt ühte kasti panna, kuid on ilmne, et selle reliisiga tahab Luurel Varas tabada tantsupõrandat.
★★★☆☆
Luurel Varas õnnistab meid tänavu juba kolmanda plaadiga. Aasta algul pani ta välja EP „Crank” ja suvel väljastas ta oma kaheksanda(!)…
Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Mamu Thao – Mamu Thao EP(2026)

Üldiselt ajavad liiga osavad ja haritud muusikud mind närvi. Mis te eputate siin, minge tehke oma osavat ja haritud muusikat kuskil pimedas toas teki all, mitte minu laste ees! Mamu Thao puhul aga ei teki mul kiusatust neid silma-kõrva alt ära kupatada, mängigu nad…
Müürileht