„Kära ja müra” sobib ideaalselt nii loomeprotsessi kõrvale kui ka mõne haisvama baari helisüsteemist kõlama ja küsimusi tekitama. 

★★★★★

„Kära ja müra” on korralik ekskursioon, mis tirib früügiaga kaetud kõrbe ja täielikku psühhoosi. Vahepeal viskab artist kuulaja klubi suitsunurka rahunema, seejärel aga pilvede vahele päevitama. Täiesti ettearvamatu album! Tegemist on trummar Kristjan Tenso (Kõnts, Kenors, Haldi & ans Flamingo jpt) kontseptuaalse alpsiga, mis räägib valemälestusest. Album sobib ideaalselt nii loomeprotsessi kõrvale kui ka mõne haisvama baari helisüsteemist kõlama ja küsimusi tekitama. 

„Kära ja müra” mängib emotsioonide, ümbruse, aja ja ajuga. Album on küllaltki vabas vormis sisse mängitud, kõige paremas mõttes, olles samaaegselt tugevate, psühhedeelsete ja lärmakate käikudega sisse piiratud. Teemamuutused võivad end kuulaja silme ees vaikselt lahti koorida või sootuks kannaga näkku panna. Toon näite: kui kuulaja on käinud läbi psühhootilisest ja kohati ülestimuleerivast klubitümpsust, jõuab ta ebareaalselt erootilise kidrasooloni, mis muutub märkamatult „Half-Life 2” soundtrack’i laadseks märuli-DnBks, see aga omakorda kosmiliseks gruuviks. Rohkem ma ette ei ütlegi.

Pillimängus on tunda, et pillimehed on oma instrumente käsitledes vabad, kindlad ja osavad. Teoses on põhiline roll aga trummidel, mis loovad oma küllaltki pikkade kandvate rütmidega peaaegu piltselge atmosfääri. Samal ajal võtab trummar teemad vabavormiliselt ja kaootiliselt ette, neid protsessi käigus ehitades ja lõhkudes. Stereotüüpilisi meloodiaid albumilt ei leia ning oktavitega pillid lisavad oma ootamatustega atmosfäärile rohkelt detaile ja kihte. Rõõm kuulata!