Georges Pereci „Tavakordne” ja D. Andrussevitši „Kaubatundmine”.
Raamatu „Tavakordne” („L’Infra Ordinaire”) sissejuhatuses küsib Georges Perec, professionaalne asjaarmastaja ning kirjutuse nullkraadi meister: „Kuidas rääkida „tavalistest asjadest”; õigemini, kuidas jõuda nende jälile, kuidas piirata nad sisse, kuidas saada nad kätte kestast, mille külge nad on liimunud?”
Ka mina tunnen asjade vastu mingit kentsakat kirge. Ometi ei saa ma öelda, et oleksin materjalist. Mul on vähe asju: üks jalgratas, õlarihmaga kott, sülearvuti… mõned veel. Mind ei huvita niivõrd ka asjade funktsionaalne ega ammugi sümboolne väärtus. Samuti jäävad tagaplaanile esteetiline ja mnemooniline kvaliteet – kunsti ma ei kogu ja mu kodune nipsasjade riiul sisaldab ei rohkemat kui järgmisi esemeid: üks fajansselevant, kaks viltust Pisa torniga kruusi ning plastist igemes hambamulaaž, mis pärineb ühe mu sõbra stomatoloogist vennalt. Mind köidab asjade juures miski muu, millel kõige eelnevaga mingit pistmist olla ei saa ega tohi. Mind võlub see, kuidas nad on; kuidas nad on need, mis nad on; kuidas on nii, et nad on. Harva, kui asjade omaetteolekule niiviisi peale satud. Kui see minuga juhtub, tekitab see minus rõõmu- kui mitte õnnetunde. Ma ei oska seda võrrelda muuga kui selle totaka vakatusega, millelt olen ennast lapsest saati ikka aeg-ajalt tabanud, jäädes mõtlema mõne sõna peale väljaspool selle kasutust. Meenuvad sõnad „riiul”, „kuidas” ja „pott”. Arvatavasti pole see seos päris juhuslik – nii nagu sõnad, on ka keel väidetavasti inimese tehtud.
D. Andrussevitši raamatut „Kaubatundmine” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1957) kohtasin esimest korda TÜ raamatukogu kohvikus riiulil paar aastat tagasi. Sirvisin seda nõukogude tööstuskauba ammendavat inventuuri ja kogesin midagi enneolematut: asjad astusid riburadu pidi minu eest läbi, teatasid mulle oma palge ja lasid mul katsuda oma nime. Liha läks sõnaga segi nagu puder ja Kört-Pärtli särk. Tundsin, nagu oleks mulle usaldatud sõnum, mida kuulutada, või saladus, mida vaikida, või mõlemad korraga. Olin sõnatu, pea käis ringi. Oleks Heidegger mind tol hetkel näinud! Lambikaubad, ahjutarbed ja sadulsepatooted; puuvoodid, kammvillased ülikonnad ja rammuleeme-tirinad; tiibklaverid, sirklikarbid ja elutarbeline pesu – detailne kirjeldus igast artiklist ühes näpunäidetega sorteerimiseks, markeerimiseks ja pakendamiseks. See oli võimas lugemisvara, mis sisustas minu kohvipause mitme kuu vältel (muide, ma ei saanud olla esimene, keda „Kaubatundmine” sedasi kõnetas – peaaegu iga rida selles raamatus oli alla joonitud). Ühel päeval aga raamatut kohvikus enam ei olnud. Küllap kadus teiste asjade sekka. Neid on ju nii palju. Ime üldse, et ära mahuvad.
