Betti Tamm on kirjutanud hirmsa õuduka, mis on vastikult reaalne. Maniakkide Tänava ulmekogumik on eripärane seetõttu, et kõik lood loovad ühismaailma, mis on Eestiga kitsamalt või laiemalt seotud. Jaan Mikweldt on aga kirjutanud toreda suvitusromaani sellest, kuidas päranduseks saadud maamaja peavad jagama kaks särtsakat poolõde, kes varem teineteisest vaid kuulnud.
Betti Tamm „11 elu ja 11 surma” (2012)
Tamm on kirjutanud hirmsa õuduka, mis on vastikult reaalne. Nimelt on tegemist juhtumiga, kus Tartu Kaubamajas hakkab veerema lumepallina surmade ahel ‒ üks õnnetu mees keerab segi, tapab üheksa inimest ning lõpuks ka iseenda. Romaan jaguneb peatükkideks, kus iga ohver kirjeldab oma päeva (õigemini elu) hommikust saatusliku lõpuni. On inimesi, kes jõuavad päeva jooksul arusaamani, mida eluga peale hakata, on inimesi, kes on ühtviisi enese jamas kinni. Kuniks satutakse kaubamajas keeristormi, mis paneb nii või teisiti võimalikud valikud või arengud lukku. Raamat keerab lugemisel hapnikukraani kinni, Tamm pole just dostojevskilikult lööv, ent siuke argiõudus poeb hinge küll.
Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Jaagup Mahkra „Saladuslik tsaar” (2012)
Kolme autori ulmekogumik on eripärane seetõttu, et kõik lood loovad ühismaailma, mis on Eestiga kitsamalt või laiemalt seotud. Ja see tulevikunägemus lippab väga rõõmsalt fantaasiailma. Nimelt peaks Maad tabama asteroid Tooni, mis hävitaks elu. Helgemad pead otsustavad Maalt põgeneda ja jätta endast maha militaarsatelliidisüsteemi, mis välistaks mahajäänute Maalt lahkumise. Kodumaad armastavad astronaudid aga seadistavad põgenemisel süsteemi Ippolit Eestit võimalike rünnakute eest kaitsma – Maal puhkeb kaos, aga näe, Eesti jääb kõige turvalisemaks paigaks –, kuni puhkevad veel apokalüptilisemad sõjad, et pääseda läheneva asteroidi eest supervarjenditesse pakku. Ja no see sõjaline madin on ikka vägev! Nojah, käib pauk ja plats puhas, mööduvad ajad ja Maal taastub inimtegevus, aga va keskaegne, kus jumalaks see satelliidisüsteem, mis vajadusel üleannetuid karistab. Ning see pole veel kõik, osa tegevusest toimub kosmoseski. Ühesõnaga, igati intrigeeriv ulmekogumik.
Jaan Mikweldt „Kass, koer ja kaks õde” (2011)
Aga elu ei koosne vaid õudustest ja fantaasiatest, vahel tuleb kogeda tundeid, mis annavad olemisele mõtte ja soojuse. Ehk siis päris tore suvitusromaan sellest, kuidas päranduseks saadud maamaja peavad jagama kaks särtsakat poolõde, kes varem teineteisest vaid kuulnud ja kel pole üksteise suhtes just ülemäära kõrged ootused. Või täpsemini – maid jagavad poolõed ja vanema poolõe poolvend, kellele hakkab meeldima noorem poolõde. Ja siis veel tundmatu kaltsakas, keda noorem poolõde püüab vanemale poolõele kaela määrida. Pulli teevad poolõe krants ja poolõe kiisu ning külajoodikud, latatarad ja mammid. Aga on ka halbu inimesi, kes tahavad maalapile hoopis golfiväljaku teha! Selle saavutamiseks püütakse hirmutada tülitsevaid poolõdesid ja seda isegi vägivalda kasutades! Oeh. Kas õeksed siiski leiavad õnne? Muidugi, milles küsimus.
Vaata lisaks ka: loterii.blogspot.com
