„Taxi Driver” (1976, USA, Columbia Pictures), režissöör Martin Scorsese, stsenarist Paul Schrader, operaator Michael Chapman, muusika Bernard Herrmann, osades Robert De Niro, Cybill Shepherd, Jodie Foster, Peter Boyle jt, 113 min.
„Taksojuht” kehtestab end ikoonilise linateosena nii Scorsese loomingus kui ka kinoajaloos laiemalt. Filmi defineerib režissööri isikupärane käekiri, mille kaudu on kujutatud maailma peategelase Travis Bickle’i (Robert De Niro) ümber, kes ise selle suhtes kõrvaltvaataja rolli asetub. Kuid Travis ei ole siinkohal lihtsalt uitaja oma maailmas, vaid taksojuht – valmis pedaalile suruma „igal ajal ning igal pool”.
Selleks kohaks saab Travisele New York. Linn, mida on tavapäraselt esitletud läbi imposantselt kõrgelennulisete vaadete, avaneb „Taksojuhis” olmeliste realiteetide kaudu. Nimelt oli filmi loomise aastatel New Yorgi kapitalistlik hiilgus ajutiselt laostunud ning rahavoolu saatmas endisest veelgi tugevam lehk. Ilma dekoorita aegruum on edasi antud kaadritega, mis tervikuna loovad peegelduse filmi peategelase sünergeetiliselt vormuvast identiteedist.
Endise mereväelasena ei suuda Travis pärast Vietnami sõjast naasmist leida oma kohta ühiskonnas ning sellest tulenevalt ka iseenda olemust. Sumbumatu rahutuse ühe avaldumisvormina saadavad teda pidevad unehäired ning probleemi igati praktiliseks lahenduseks osutub töötamine taksojuhina. New Yorgi üks märgiliseimaid elemente kollase takso kujul omandab „Taksojuhis” eraldi sümboolse tähenduse kui vahend, mis hoiab pidevas liikumises kogu linna ning meest ennast.
Sotsiaalse integreerumise eesmärk saabub Travise ellu parasjagu presidendi valimiskampaania nimel töötava Betsyga (Cybill Sheperd). Vastandite vahelisest tõmbest hoolimata jääb Betsy väljapoole mehe haardeulatust. Travis ei hakka pisaraid patja poetama, vaid loob eemaletõukamiste inertsist sublimatsiooni, mille ta 44-kaliibrilise rauaga üle vindi keerab. Nendest nihestatud ideaalisest kujuneb välja missioon juhuslikult Travise teele sattunud 12-aastase lapsprostituudi Iirise (Jodie Foster) päästmise nimel.
„Taksojuhi” stsenaarium on kirjutatud stsenarist Paul Shraderi enda biograafia ning presidendikandidaati mõrvata üritanud Arthur Bermeri päeviku põhjal. Film portreteerib ühiskonda läbi üksildase indiviidi, kelle emotsionaalsesse isolatsiooni paigutatud enesevalitsusest vormub psühholoogiline sütik viskevalmis granaadile. Scorsese käsitlus mõtestab lahti inimpsüühika varjulisemaid tahke, kuid ei loo sellest oodi Travise maailmanägemusele. „Taksojuht” on analüüs stiimulitest, mille kulmineerumise tagajärgi esineb traagiliste sündmuste kujul üha sagedamini ka käesoleval ajal. Seeläbi on Travis Bickle’i näol loodud filmiajaloo üks markantseimaid karaktereid, kes väärib vaatamist.
