„Paradiis: Armastus” (2012, Austria, Saksamaa, Prantsusmaa, Ulrich Seidl Film). Režissöör Ulrich Seidl, stsenaristid Ulrich Seidl ja Veronika Franz, operaatorid Wolfgang Thaler ja Ed Lachman, muusika Gerrit Wunder, osades Margarethe Tiesel, Peter Kazungu, Inge Maux jt. 120 min.
Kui „Paradiis: Armastust” Tartus kinno vaatama läksin, jõudsin kohale napilt enne filmi algust ning pidin oma üllatuseks istuma esimesse ritta. Tavaliselt pole meie peavoolukinodes tung Euroopa väärtfilmidele kuigi suur, seega ei teadnud end ka varem kohale sättida. Mõtlesin siis kaela painutades, et ehk oli ootamatu populaarsuse põhjus Postimehe arvustust illustreerinud intrigeeriv pilt. Pikantseid stseene oligi filmis rohkelt, kuid filmi suurim väärtus on ühe varjujäänud ja piinliku, kuid samas olulise teema vaimukas ja vahe käsitlus.
Filme naisprostituutidest ja nende meesklientidest on tehtud omajagu, meesprostituutidest aga tunduvalt vähem (kuid siiski — meenub põhjanaabrite „Mehe töö”). Ometi avab vähemlevinud soorollide jaotus hoopis uue probleemide ringi, mis on omal moel ehk keerulisemgi kui „traditsiooniline” situatsioon, kus ostjaks mees ja müüjaks naine. Kui mehed „tasulise armastuse” teenust ostes tegelikult (või vaid stereotüübi järgi?) vaimset lähedust ei otsi, siis Seidli filmis ootab keskealine, üksik ja vormist väljas Teresa justnimelt, et keegi vaataks mööda või läbi tema kehast ning näeks otsivat hinge. Sellist meest läheb ta otsima Keenia kuurortisse, kus heas vormis tumedanahalised noormehed on valmis endast vähemalt kaks korda vanemaid ja raskemaid daame lõbustama — muidugi piisava rahalise toetuse eest. Teeseldakse armastust, õrnust, mõistmist ja seksuaalset erutust ning korraks võib hakata juba peaaegu tunduma, et mõnel neist on ehk tõsi tagagi, kuid tegelikult ootavad noormehi kodus siiski naine, laps, haige isa või õnnetusse sattunud vend, kelle kõigi jaoks on lihtsalt raha vaja.
Filmis saavad lõikavas kontrastis kokku esimese ning kolmanda maailma probleemid: ühelt poolt võõrandumine, üksindus, purunevad inimsuhted ja liigagi mugavast elust tõusma kippuv kehakaal, teisalt vaesus, puudulik arstiabi ja mure äraelamise pärast. Need kaks maailma põrkuvad konkreetseteks indiviidideks kehastununa ja nende omavaheline haakumatus on täielik. Vaataja suudab ilmselt näha mõlema traagikat, kuid probleemide leevendamiseks valitud viisiga suhestuda on juba keerulisem: tegelaste süvenev alandustunne ja üksindus ning eesootav pettumus tunduvad paratamatud ja pingestavad vaatamiselamust.
Linateose tugevaim külg on oskus esitada tõeliselt valusat teemat läbi absurdi ja huumori ning valgustada inimlikku tobedust nii teravalt, et vaataja võib sõltuvalt oma huumorimeelest kas laginal naerda, kaastundest pisara poetada või piinlikkusest silmad peita. Taoline kontrastidele toetuv mõju on saavutatud suuresti filmi visuaalse poole kaudu, kus pikad ja mõõdetud kaadrid lasevad olukordade totrusel ja piinlikkusel täiel määral toimida. Ilmselt suudavad vaid vähesed naeru tagasi hoida, kui kogukad valged turistid ühtses rivis lamamistoolidel peesitavad, otse nende vastas köie taga aga seisavad teises rivis suveniire müüvad kohalikud. Valged turistid on selles paigas kui kuningad ning kohalikud koristavad nende basseini, peletavad ragulkadega ahve, laulavad, tantsivad ja ajavad vajadusel eemale ka turisti jaoks tüütuks muutunud rahvuskaaslasi. Lisaks meeste ja naiste, üksinduse ja vaesuse, ostetavuse ja müüdavuse teemadele püsib meeles kogu filmi jooksul ka (neo)kolonialismi piinlik pärand.
„Paradiis: Armastus” on tugeva režissöörikäega tehtud meisterlik film, mida julgeks soovitada kõigile, kes ekraanile ilmuva suhtes üleliia õrnatundelised pole ning huvitavat teemapüsitust, tugevat operaatoritööd ning lõikavat absurditunnet hinnata oskavad.
Kiika Katusekino kavalehte siit.
