Retrofuturistliku maailma hirm ja huumor

„Brazil” (1985, UK, Embassy International Pictures). Režissöör Terry Gilliam, stsenaristid Terry Gilliam, Tom Stoppard ja Charles McKeown, produtsent Arnon Milchan, operaator Roger Pratt, muusika Michael Kamen, osades John Pryce, Kim Greist, Robert De Niro jt. 132 min.

„Brazil” (1985, UK, Embassy International Pictures). Režissöör Terry Gilliam, stsenaristid Terry Gilliam, Tom Stoppard ja Charles McKeown, produtsent Arnon Milchan, operaator Roger Pratt, muusika Michael Kamen, osades John Pryce, Kim Greist, Robert De Niro jt. 132 min.

„Brazil” on retrofuturistlik seiklus ja üle kahe tunni vältav unenäoline teekond, mis ei suru ennast liialt tugevalt lineaarse narratiivi reeglitesse ning seetõttu ei sobi iga vaataja filminimekirja. Kellele aga eelnimetatu sobib, leiab sellest kultusfilmi staatusesse tõusnud linateosest tõelise pärli.

Nooremale kinopublikule „Kariibi mere piraatide” saagast tuntud Jonathan Price kehastab protagonist Sam Lowryt, kes on ideaalselt sulandunud üle mõistuse bürokraatlikku ja fašistlikku maailma ning pealtnäha sellega rahul. Tema ainsaks vabaduseks on unenäod, mida ta üritab maha salata. Unenäod, kus ta on rõhutatult vastandlik oma päevasele minale. Kui ta kohtab „päris maailmas” äravahetamiseni sarnast naist oma unenäost pärit inglile, saab alguse groteski täis rännak õnne poole, mida tolles üdini reegleid ja butafooriat täis ulmemaailmas nii vähe järele on jäänud.

Kaader filmist

Kaader filmist

Väikese, aga väga mõjuka ja tähelepanuväärse rolli teeb ka Robert De Niro, kehastades Harry Tuttle’it, kellest ühe vea tõttu suur segadus alguse saab. Oma väikese rolliga suudab De Niro siiski kogu tähelepanu endale haarata ja iga kord, kui ta jälle lahkub, tekib vaatajal lummusest tiivustatud igatsus ja lootus, et ta ilmub veel vähemalt korraks ekraanile, et siis jälle ette hoiatamata kaduda.

Film eksleb kord ühe kindla narratiivi, siis jälle pealtnäha täiesti juhuslike episoodide rajal, olles kord keeruline ja siis jälle väga lihtne. Kuid filmi trumbiks ja edasiviivaks jõuks ei olegi mitte nii väga kindel lugu, kui režissööri tunnetus ja loodud atmosfäär. Vaataja tunneb ankeetidest ja kviitungitest pungil maailma ängi ja ahistamist ning meeletut vabadusejanu ja lootust, et sellest hullumeelsest bürokraatiast on võimalik põgeneda.

Filmi kunstiline kujundus on hulljulgelt huvitav ning samas retrolikult nostalgiline. Režissöör Terry Gilliam on loonud düstoopilise maailma, kus võib märgata Orwelli, Kafka, film noir’i ja Nõukogude kinokunsti elemente, mis on kaetud Gilliamile omase montypythonliku stiiliga. Montypythonlik on ka huumor, mis ei karga vaatajale vägivaldselt näkku ega pane valjult lõkerdama, kuid kerib huumoripinget rahulikult, ent järjekindlalt üles ning kergitab aeg-ajalt suu muigele. Kuid käsikäes huumoriga, tekitab „Brazil” ka siirast kõhedust, olles kohati ka tugevama närvi jaoks üsna häiriv.

Kaader filmist

Kaader filmist

„Brazilist” võib välja lugeda satiiri tarbimisühiskonna ja poliitika kulul ning näha viiteid ja austusavaldusi mitmetele meistritele. Seda kõike isegi liiga palju. Vahelduse mõttes võiks kõik viited ja paralleelid ära unustada ning vaadata linateost nii-öelda värske pilgu ja puhta meelega: nii näitab film hoopis uut külge. Paljaks koorituna allegooriast, vihjetest ja groteskist, on tegu väga lihtsa süžeega, mis jutustab taaskord vabaduseihast, armastusest ja pettumusest.

Pärast sellist teekonda Gilliami maailmas koos Jonathan Pryce’i ja Kim Greistiga on täiesti mõistetav, miks kandideeris „Brazil” kahele Oscarile, võitis kaks BAFTA auhinda, Briti Filmiinstituudi auhinna parima tehnilise teostuse eest, pälvis Los Angelesi filmikriitikute aasta parima filmi auhinna ning nimetati omal ajal kriitikute poolt 1980. aastate parimaks filmiks.

Katusekino kava vaata siit.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Taani-Rootsi duo Lust For Youth esineb Tallinnas
Lust For Youth. Foto: press
1 min

Taani-Rootsi duo Lust For Youth esineb Tallinnas

Taani-Rootsi elektroonikaduo Lust For Youth annab 5. oktoobril oma esimese Eesti kontserdi Paavli Kultuurivabrikus. Bändi looming ulatub lo-fi cold wave eksperimentidest särava ja meloodilise süntpopini ning on tuntud oma pidevalt areneva ja emotsionaalselt haavatava keele poolest.
I Land Sound höikas välja tänavuse muusika- ja päevaprogrammi
Sally C. Foto: press
2 min

I Land Sound höikas välja tänavuse muusika- ja päevaprogrammi

17.–20. juulini Saaremaal Illiku laiul toimuv I Land Sound festival kuulutas välja oma 2025. aasta heli- ja päevategevuste rikkaliku kava. Tegemist on seni köige rahvusvahelisema ja ambitsioonikama peatükiga festivali ajaloos, mis tänavu kannab nime „Kaheksas Päev” ja…
EiK – lõputu festival (TIKS, 2025)

EiK – lõputu festival (TIKS, 2025)

„lõputu festival” vastab oma pealkirjale – see on elust ja noorusest pulbitsev ning nakatav ja kaasahaarav album.
Müürileht