Lugesin Ameerika satiiriväljaandest The Onion CNNi veebiväljaande tegevtoimetaja Meredith Artley seletuskirja „Let Me Explain Why Miley Cyrus’ VMA Performance Was Our Top Story This Morning”. Tõttöelda ma ei tea, kes on Miley Cyrus ning millega ta hakkama on saanud, aga ma aiman, et see on võrdsustatav Olivia Munni või mis tahes muu skandaalse nimega staarikese täiesti ebaoluliste tegemistega Eesti klikiiharas online-meedias, ja olgugi et nimetatud seletuskirja näol on tegemist naljaga, teeb mind kurvaks asjaolu, et midagi nii tõepärast pole ma kaasaegse meedia toimimismehhanismide kohta ammu lugenud.
Lühidalt kirjast endast. CNN.com on üks vaadatumaid uudisteportaale maailmas, kust miljonid inimesed saavad igal hommikul teada, mis on päeva kõige olulisem uudis. Ühel päeval oli selleks väidetavalt Miley Cyruse šokeeriv ülesastumine MTV Video Music Awardsi galal – ma nüüd ei tea, kust algab The Onioni liialdus, aga üldiselt on see üsna tavaline nähtus, et igas suuremas online-meedias kuskil Süüria kodusõja ja põlenud Tiibeti munga vahel mõni tissipaljastamine ette juhtub. The Onioni satiirilises seletuskirjas põhjendab CNN.com-i tegevtoimetaja sellist otsust järgmiselt: „Vastus sellele küsimusele on üsna lihtne. Me püüdsime panna teid klikkima lehel CNN.com, et saaksime suurendada veebikülastuste arvu, mille läbi saame omakorda kasvatada oma reklaamitulusid. Sellel ei olnud mitte midagi pistmist küsimusega, kas tegu on olulise päevauudisega, inimkonna märkimisväärse saavutuse ajaraamatusse kirjutamisega või sellega, et ajakirjandus ise võiks olla positiivne jõud maailma muutmisel. (..) Kui aus olla, oli selle loo esilehele panemine pigem karuteene kogu avalikkusele.” Seletuskiri jätkub juba eufoorilisemate emotsioonidega: „Aga oi kuidas see tõi meile külastusi!” Siit jätkub tekst erinevate (ja muide täiesti laialdaselt praktiseeritavate) võtete kirjeldamisega, mida ajakirjanduses veel rakendatakse, et meelitada lugejat veebilehele kauemaks jääma.
Kuidas võiks selline tegutsemismuster Müürilehes välja näha? Esilehe fookusuudis: „Legendaarne tartlane Erkki Hüva tegutseb taas – vaata lustakat galeriid!” või näiteks: „Strippar-Marcol kammis ära, mees sukeldus šamanismi”. Ups, andke andeks, viimase pommuudise on portaal Elu24 meie eest juba ära napsanud.
Nutikamad meediakontsernid ongi sünnitanud selleks puhuks värdajakirjanduslikke nähtuseid, nagu Elu24 ja Naine24, millest viimane on minu arvates oma infantiilse sisu poolest lisaks ka avalik solvang kogu endast lugupidavale naissugupoolele. Aga samas võiks praeguste kehtivate süsteemide alusel arvata, et selliseid portaale on justkui vaja kvaliteetse ja mitmekülgse, n-ö päris ajakirjanduse ülalhoidmiseks. Või vähemalt tahaksin ma tõesti loota, et inimesed suurte meediakontsernide eesotsas on selliseid portaale sünnitades nii mõelnud ja sellisel juhul äkki abinõu pühitsebki eesmärki?! Minu poolest tehkem siis juurde idiootseid uudisteportaale ja laskem massidel klikkidele hagu anda, kui selle arvelt saavad nutikad ajakirjanikud võimaluse tegeleda tõsiselt ja süvitsi uuriva ajakirjandusega, vähemalt seni kuni need kaks asja üksteisest lahus hoitakse. Kuid kurb on tõdeda, et erameediate juhtkondades, polekski nagu väga palju sellist suures plaanis mõtlemist säilinud – kasumiahnuses jääb kvaliteetset ajakirjandust hoopis vähemaks, sest milleks kulutada kasumit millelegi, mis raha sisse ei too, kui seda saab aasta lõpus hoopis dividendidena välja võtta?
Wikimedia Eesti juhatuse liige Raul Veede kirjutas hiljuti ERRi uudisteportaalis ilmunud artiklis „Tasuta kvaliteetajakirjandus on võimalik”, et „aeglast ajakirjandust – analüüse, olemuslugusid, kokkuvõtteid ja ülevaateid pikematest protsessidest – saab küll kogukonna toel rahastada”. Samas nentis ta, et „tõenäoliselt ei töötaks kogukonnapõhine uuriv ajakirjandus Eesti piires”, põhjendades seda kohaliku lugejaskonna väiksusega. Ma julgen öelda, et probleem ei ole mitte väikeses rahvaarvus, vaid üldistes väärtushinnangutes. Ühe ajalehe hind jääb tavaliselt kuskile ühe-kahe õlle hinnavahemikku, viinapudeli eest saaks lehte lugeda juba sõltuvalt lehe ilmumissagedusest kuni kuu aega ja kui loobuda kaheks aastaks ühest viinapudelist kuus, saaks lisaks digilehe lugemisõigusele ilmselt ka juba iPadi osta. Mis oleks, kui lööks kaks kärbest ühe hoobiga – annaks kvaliteetsele ajakirjandusele võimaluse ja jooks poole vähem ühekorraga?
Artikli pealkiri ja seda illustreeriv pilt on eksitavad ja nendel pole mingisugust seost käesoleva teksti endaga.
