Müürilehes hakkab nüüdsest filmiarvustuste kõrval ilmuma ka seni Eesti trükimeedias vähe viljeletud seriaalide kriitikat.
„Orange Is the New Black” (2013–, USA, Netflix). Looja Jenji Kohan, osades Taylor Schilling, Jason Biggs, Laura Prepon jt.
Virtuaalne videolaenutus Netflix on omaprogrammiga päristelevisioonile tugevalt kuklasse hingamas. Selleaastasel Emmyde jagamisel on üks favoriite nende „House of Cards” ja kõigile tuntud „Arrested Development”. Uusim sari, juulikuus debüteerinud „Orange Is the New Black”, hoiab Netflixi senist uskumatult tugevat seriaalide taset ning kui hinnanguid ja arvustusi lugeda, siis tundub, et mitmete kriitikute arvates tõstab selle lausa uuele kõrgusele.
„Orange’i” keskmes on varakolmekümnene Piper Chapman (Taylor Schilling), kellele peaaegu dekaadi eest narkokartellis elatud ohtlik elu järele jõuab ning viieteistkuulise vanglakaristuse kaasa toob. Maha jääb moodsalt keskkonnateadlik ökoelu, alustav seebiäri ning armastav kihlatu. Sari põhineb Piper Kermani samanimelisel autobiograafial, sarja looja Jenji Kohan on aga intervjuudes märkinud, et intriige punuti adaptsioonis tugevalt juurde.
Siiski ei ole tegu traagilise ja surmtõsise looga, mida võiks ehk elult naistevanglas oodata. Pigem on „Orange” tasakaalustatud segu draamast ja komöödiast. Lood on kaasahaaravad ja tõepärased ning piltidega karmist vanglaelust pole üle pingutatud.
Iga osa võtab lisaks protagonisti vaikselt lahti hargnevale loole fookusesse veel ühe tegelaskuju ning viib vaataja kõigile neist niivõrd lähedale, et kõrvalrolle lõpuks justkui polekski. Alguses näevad nii Chapman kui vaataja tuttavaid stereotüüpe (kohtume endise narkomaani, nunna, transseksuaali, hipi, kirgliku venelanna, usuhullu ja paljude teistega), hiljem leiame iga tüüpnatuuri tagant aga pärisinimese koos oma loo ja traagikaga. Ilmekad lood tegelaste minevikust ei ole mõeldud aga moraali lugemiseks, vaid näitavad, kui lihtsalt võib esmamulje meid kõiki petta. Mitmed karakterid muutuvad sümpaatseks ning raske on neile mitte kaasa tunda.
Seriaal demonstreerib ilmekalt, et vangla on kui ühiskonnamudel, kus eksisteerib kõik mis vanglamüüridest väljaspoolgi. Sealgi tuleb hakkama saada näiteks homofoobia, transfoobia ja rassismiga. Näitlejate kooslus on rassiliselt ja seksuaalselt üks mitmekesisemaid. Viimaks ometi on valitud transseksuaalset naist mängima näitleja, kes seda ise ka on. Nii kehastab Laverne Cox transseksuaalset Sophiat, kes on sunnitud nii kaasvangide kui vanglaametnike ees mitmel korral enda õiguste eest seisma.
Palju kiidusõnu kogunud seriaali lepingut uuendati teiseks hooajaks juba enne avalikku esilinastust. Seriaali autorit Jenji Kohani on saatnud juba varasemaltki edu. Tema tuntust pälvinud sari „Weeds” pärjati nii Emmy kui Kuldgloobusega. Kahe sarja vahel leiab kahtlemata sarnaseid jooni: detaile on ohtralt ning draama ja komöödia piiridega mängitakse väga peenelt. „Orange Is the New Black” on oma mitmepalgeliste tegelastega aga märksa sügavama sisuga.
Kuigi erinevaid vanglasarju on palju ja ilmselt tuleb neid ka pidevalt juurde, on „Orange Is the New Black” teistest julgem ja omanäolisem ning väärib kindlasti vaatamist.
