Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi parimad on selgunud!
Seekordse Müürilehe filmikriitikute suleproovi jaoks teemat valides tundus, et aegade jooksul on justkui kõik olulised valdkonnad juba läbi käidud. Samas polnud äkki isegi kõige tähtsam neist ehk loodus ja keskkond veel fookuses olnud. Tegemist on kindlasti keerulise teemaga, millest oma esimest filmikriitikat kirjutada, ja seda näitas ka varasemast tagasihoidlikum laekunud tekstide arv.
Samal ajal ei saa olla nõus arvamusega, mida jagavad ka mõned ajakirjanikud, justkui keskkond oleks ebaseksikas ja äraleierdatud teema, mille kohta on raske midagi uut öelda. Nagu nähtub intervjuust selle numbri persooni professor Laur Kangeriga, esineb keskkonnaga seoses palju väärarvamusi ja inimesed on tegelikult vägagi nõus sellesse panustama. Ka saadetud arvustustest ilmnes kirjutajate tõsine ja siiras mure meie tuleviku pärast. Noored on ju need, kellele selle planeedi elamiseks jätame, nii et just nende hääl peabki selles lõputus ja sageli justkui mitte kuhugi viivas arutelus kõige valjemalt kõlama.
Žüriisse kuulusid peale minu Levila ajakirjanik Tristan Czar Aasmäe ja traditsiooniliselt ka eelmise aasta võitjaJuuli Teder. Esikolmikus ei olnud lõpuks kahtlust, kuid järjekord nõudis parajat läbirääkimist. Kõik meist pidid seejuures tegema järeleandmisi, sh oli meil esikolmikus filme, mis kolme parema sekka ei mahtunud. Sarnaselt minu eelkäija ja eelmisel aastal žürii tööd juhtinud Helena Aadliga ütlen, et žürii otsus on lihtsalt mingi hulga inimeste arvamus. Ühtegi täiesti ansamblist välja kukkunud teksti polnud, nii et julgustan kõiki osalenuid edasi kirjutama. Kõik alustavad kuskilt ja paljud hilisemad edukad autorid ei saavutanud edu kohe.
Suur tänu Eesti Filmi Instituudile, Kino Sõprusele, Elektriteatrile ja PÖFFile, kes taas auhinnad välja panid. Tänusõnad lähevad ka Kultuurkapitalile, kes konkursi korraldamist toetas.
Peeter Kormašov, Müürilehe kultuuritoimetaja ja žürii juht
I KOHT
Meie ümber loodud struktuurist välja saada on võimatu
Dokumentaalfilm „Koyaanisqatsi” (USA, 1982), 86 min. Režissöör Godfrey Reggio, stsenaristid Ron Fricke, Michael Hoenig, Godfrey Reggio ja Alton Walpole.
Vaatas Ellinor Sutt
Godfrey Reggio tegi eksperimentaaldokumentaali „Koyaanisqatsi” ajal, mil kliima ja keskkond polnud majapidamistes veel argised teemad. Ometi suutis ta neid dialoogita filmis vaatajale tutvustada. UNEPi (ÜRO Keskkonnaprogrammi – toim.) loomisest oli möödas vaevu kümme aastat – see oli esimene suurem kliimaprogramm maailmas. Keskmise inimese jaoks oli kliima kas soe või külm, vahel vihmane.
40 aastat hiljem on keskkonnateemalises diskursuses raske midagi uut väita. Öeldakse küll ekstreemselt palju, ametnike ja nõunike suud vahutavad, rääkides sajaleheküljelistest programmidest, aga seatud eesmärkideni jõudmine venib järjest kaugemasse tulevikku. Tagajärjed liiguvad tunduvalt kiiremas tempos vastu. Sõna väärtus on null, see on ärahekseldatud valuuta ja müra. Inimene peab nägema.
Reggio näitaski Philip Glassi kirjutatud müütilis-rütmilise muusika saatel lahtirulluvat olustikku, mis on monteeritud decrescendo-crescendo-decrescendo-dünaamikas. Esimene, decrescendo osa filmist möödub rahulikus rütmis ja eesmärk tundub olevat haarata vaataja enda kütkeisse hüpnootilisusega: kaadrid kanjonitest, kõrbetest, mäestikest, mis näivad inimpuudutusele kättesaamatud. Tekib teatav rütmilisus ja struktuur, mida loodus järgib, aga inimene matkida ei oska. Inimene teeb asju, jäljendades küll looduse reljeefsust, aga teisiti.
Paari kaadri pärast ilmneb, et ka meie ehitame kanjonisarnaseid suuri pilvelõhkujaid, aga mitte aastatuhandetepikkuse erosiooni, vaid paariaastase projekteerimise ja ehitamise tulemusena. Ka meie suudame luua pilvi mitte veeauru kondenseerides, vaid elumaju õhates. Tundub, et ei ole midagi, mis oleks inimesele täiesti oma – oleme laenanud kõik, kaasa arvatud oma suurushullustuse looduselt. Austus selle vastu puudub, oleme kindlad, et teeme ise paremini.
Montaaž kiireneb ja koorilaulu register kõrgeneb iivelduseni. Inimesed siblivad rongijaamas, eskalaatoril, poes, autod vuravad neljarealistel maanteedel, tehastes valmib kuhjades masstoodangut. Režissöör prooviks justkui koos monteerijaga vaatajale näidata, kui püsimatu on inimene. Peame olema pidevas liikumises, stimulatsioonis, et ellu jääda. Korea päritolu saksa filosoof Byung-Chul Han on rääkinud, kuidas kontemplatiivse tähelepanu suurim vaenlane on hüperaktiivsus. Hüperaktiivne inimene ei mõtle muule kui endale, ta on muust elust kaugeks tuimestatud.
Peame sõda hulkurdroonidega, visualiseerime kasvajaid happevärvidega piirini, mida ei erista isegi kompuutertomograaf, ja disainime valke, mida pole looduses olemaski. Me oleme võimelised muutma ja looma võimatut, aga ainult endale. Loodus on meile taustsüsteem. Kangastuvad varem näidatud kaadrid õhku lastud kortermajadest ja katkistest tänavavalgustitest. Tuleme, ehitame, pakime kolimiskastid lahti ja kui olud enam ei kõlba, siis lahkume. Aga enne veel, kui anname sellel pinnal võimaluse teistele eluvormidele, asustame end uuesti peale.
Viimane, aeglustuv osa filmist on kõige intiimsem. Näha on juhuslikult kaamerasse püütud inimesi. Nagu meile antaks peegel, et iseendale otsa vaadata. See ei tekita aga minus põlastust või viha. Vaatan neid inimesi härdumusega, tunnen meile kaasa. Võib-olla me polegi programmeeritud üksteist vihkama, vastasel juhul ei püsiks tsivilisatsioon elus.
Meenub stseen filmi algusest, kus perekond võtab suure tehasekolaka taustal rannas päikest. Mul on kahju sellest struktuurist, mille oleme enda ümber loonud, sest sellest välja saada on võimatu.
Ellinor Sutil on hea meel.
II KOHT
Kokkukerimine ja ootamine enam ei aita
Dokumentaalfilm „Pangolin: Kulu’s Journey”(Suurbritannia, 2025), 90 min. Režissöör Pippa Ehrlich.
Vaatas Dina Malova
Kokku kerida ja ära oodata – see taktika enam ei tööta. Ja see, mis aitas ellu jääda miljonite aastate vältel, võib ühel hetkel osutuda suurimaks nõrkuseks. Tavaliselt ei kujune mõtted pärast filmi vaatamist kohe. Alles paar nädalat hiljem justkui uhutakse rannale lihvitud mõttekild ja saad aru, mis sind tegelikult puudutas. Pippa Ehrlichi filmiga „Pangolin: Kulu’s Journey” läks just nii.
Pippa Ehrlich, Oscari laureaat filmi „My Octopus Teacher” („Minu õpetaja, kaheksajalg”, 2020) kaasautorina, loob taas isikliku suhte vaataja ja ühe olendi vahel. Seekord on peategelaseks pangoliin – soomustes, iidne, nagu oleks astunud välja otse mesosoikumist. Gareth Thomas – lõuna-aafrika investeerimisjuht, kellel puudub igasugune loomade rehabilitatsiooni kogemus – saab ootamatult Johannesburgis salaküttidelt konfiskeeritud pangoliinipoja Kulu eestkostjaks. Suure osa materjalist filmib ta ise – pangoliinid on äärmiselt tundlikud, mistõttu võtted toimuvad peaaegu ilma meeskonnata.
See valik määrab kogu filmi vaatenurga: me ei näe salaküttimisprobleemi tervikuna, vaid konkreetset pangoliinipoega, keda on võimatu ükskõikselt jälgida. Rehabilitatsioon osutub kurnavaks protsessiks, kuna pangoliinid ei söö vangistuses peaaegu üldse. Nii viib Thomas (muide, tema asemele sobiks suurepäraselt Ross „Sõpradest”) Kulut mitu tundi päevas jalutama, et ta saaks iseseisvalt toitu hankida. Kaamera jäädvustab toimuvat, lastes vaatajal kogemust ise läbi elada.
Pangoliinid on kaetud kõvade soomustega ja ohu korral kerivad nad end pallikeseks. Miljonite aastate jooksul piisas sellest ellujäämiseks. Nende kaitse tundub ideaalne, see ei nõua jõudu ega agressiooni – ainult oskust oodata. Kuid film näitab, et sellest pole enam küllalt. Soomus, mis neid varem kaitses, on muutunud salaküttide ihaldatud saagiks ning instinkt end kokku kerida käivitub ka elektriaia puudutamisel. Territooriumi kaitseks loodud aiad muutuvad ootamatult surmavaks ohuks – enda kokkukerimine teeb pangoliinist haavatava olendi, kes ei suuda elektriaia küljest lahti pääseda.
Film ei sarnane tüüpilise keskkonnadokumentaaliga. Siin pole kaadripeatusi salaküttimise statistikaga, pole rääkivaid päid, kes selgitaksid, mida täpselt mõelda. Selle asemel on pikad plaanid öistest jalutuskäikudest, lähivõtted soomustest ja küünistest, taevavaated Lapalala looduskaitseala kohal ja Anne Nikitini vaikne muusika, mis ei loo pinget, vaid hoiab.
Oma aeglase rütmi ja vaatleva kaameraga meenutab film kohati Chloé Zhao „Nomaadimaad”, aga kui Zhao puhul on see esteetiline valik, siis Ehrlichil pole muud võimalust, sest pangoliin ei talu sekkumist. Ehrlich usaldab materjali ja see usaldus kandub üle vaatajale.
„Pangolin: Kulu’s Journey” ei selgita – ta näitab. Ja jätab endast maha ebamugava tunde: pangoliinil on Thomas, kes püsib andurisignaali ulatuses ja tõmbab ta vajaduse korral varemetest välja, meil ei ole.
Dina Malova on töötanud aastaid uudistetoimetajana portaalis rus.err.ee ning uurinud Eesti kultuurielu oma projektis Wonderuum. Kuna nüüd on tekkinud soov jagada ka isiklikke mõtteid, andis Müürileht suurepärase tõuke selle järgmise sammu astumiseks.
III KOHT
Kõige halvem võimalik stsenaarium
Animafilm „Tuulte oru Nausikaa”(Jaapan, 1984), 117 min. Režissöör ja stsenarist Hayao Miyazaki.
Vaatas Varvara Iljina
Miski ei illustreeri keskkonnakaitse olulisust paremini kui kõige halvem võimalik stsenaarium. „Tuulte oru Nausikaa” õõvastav algus paiskab meid kohe julma reaalsusesse. Lendav raudne kindlus kõrgub tühermaa kohal, samal ajal kui tegelased, kelle näod ja isegi ustavad ratsud on kaitstud gaasimaskidega, rühivad läbi saastunud metsa. Kõik see meenutab alateadlikul tasandil Hiroshima ja Nagasaki tragöödiat ning viib meid tuhandete aastate kaugusele tulevikku, kus suur tsivilisatsioon on hävinud. Sellest ajast saadik katab laastatud maad niinimetatud mets – mürgiste seente tihnik, mis ähvardab inimkonna jäänuseid surmaga.
Ehk siis olukord on pea peale pööratud: loodust ei kaitsta, seda kardetakse. Parimal juhul püütakse kontakti vältida, halvimal hävitada. Loodus on inimkonna alla surunud ning mets neelab kõik oma teel, mürgitades õhku. Nagu sellest veel vähe oleks, lisandub mitmekesine ja ohtlik fauna, täpselt selline, mida keskmine inimene instinktiivselt ei salli: lülijalgsed, vastsed, kiilid – kõik hiiglaslikud. Jah, te saite õigesti aru, nad eritavad mingit vedelikku, kõditavad oma tundlatega (aitäh, et mitte tentaaklitega), on ogalistes kestades ning paarisarvu jalgadega, mida on kindlasti rohkem kui kaks. Kõige ohtlikumad neist, karjadena, hävitavad linnu sama halastamatult nagu gasellikari sai jagu Mufasast.
On üsna lihtne mõista, miks mõned asulad tahavad metsa hävitada, aga peategelanna ei ole selline. Üllataval kombel, isegi hoolimata sellest, et tema isa kannatab mürgi põhjustatud haiguse all, on Nausikaa justkui ainus, kellel on anne või lihtsamalt öeldes empaatia kõige elava suhtes. Ta on isegi sõbrunenud väikese orav-rebasega (loodame, et tegemist on mutandi, mitte orava ja rebase armuloo viljaga – kuigi, kes olen mina, et kohut mõista?).
Loo käigus saab ta teada, et mets on kogu selle aja maailma, mille inimesed on mürgitanud, puhastanud. Veelgi enam, puhta vee läheduses kasvavad taimed ei kujuta endast ohtu. Nausikaa peamisteks vastasteks saavad hoopis inimesed – armetud imperialistid, kes võitlevad absoluutse relva pärast, mida nimetatakse titaaniks. Ausalt öeldes, selle titaani kõrval, kes purskab suust tuld ja kahtlaselt meenutab inimest, tunduvad hiiglaslikud putukad lausa nunnud.
Sõda on siin kujutatud kui midagi inimloomusele omast, kui paratamatust, kui soovi hävitada kõik oma teel, ning see soov ei muutu sajanditega. Loomulikult viib see kahe jõu kokkupõrkeni. Kas inimkonnale on tõesti määratud surra, et anda loodusele võimalus rahulikult eksisteerida, või jõuame vahetada ahnuse empaatia vastu?
Praegu saame öelda vaid seda, et sõda loodusega juba käib. Oleme seda pidanud sajandeid ning meie õnnetuseks oleme isegi võitmas. Kuigi filmi ilmumisest on möödas juba üle neljakümne aasta, muutub selle aktuaalsus ajas ainult suuremaks. Kes teab, võib-olla vahetame varsti kõik oma moodsad nokamütsid gaasimaskide vastu või kolime sootuks maa alla.
Selleks aga, et maa all igav ei hakkaks, laadige alla Miyazaki filme (piraatlus on meie riigis täiesti legaalne, vist), tutvuge klassikaga ja ammutage jaapani tarkust. Kuigi, tegelikult – ärge oodake. Vaadake midagi juba praegu. Eriti arvestades, et Apollo kinodes (tean, et vastikud monopolistid, aga vähemalt suurel ekraanil) jookseb praegu tema retrospektiiv.
Varja on inimene, kes alati armastas kirjutamist, kuid keda tuleb nüüd lausa kepiga taga ajada, et ta paar rida kirja paneks.
