Connan Mockasin on Uus-Meremaalt pärit kitarrist-vokalist, kes on kogunud viimasel ajal ehk rohkem tuntust Charlotte Gainsbourgi kontsertbändi ninamehena. Loomulikult muutub kõik pärast teise stuudioalbumi „Caramel” maailmavallutust.
Võrreldes Mockasini debüütsooloplaadiga „Please Turn Me Into The Snat”, mida hinnati aastatel 2010–2011 kõrgelt kui psühhedeelse popi meistriteost, on „Caramelile” lisatud selline ports magusaineid, et plaat võiks vallutada vabalt ka R‘n’B edetabeleid.
Juba avapalas („Nothing Lasts Forever”) kõlavad oiged ning loomahääled – ja samuti plaadi barrywhitelik kaanefoto – annavad aimu, et kuulatajat ootab ees reis üsna iharate tegelastega džunglisse. Justkui kevadiseks kõutsiks kehastununa on Mockasini karjed loo „I’m the Man, That Will Find You” lõpupoole muidugi (vokaal)klass omaette. Mis aga olulisemgi – seesugust popsingli kirjutamise oskust peaks hindama iga tänapäevane raadiojaam. Ja miks mitte ka need kanalid, kus Prince’i „Diamonds and Pearls” on muusikatoimetajal juba ammu üle visanud.
Kindlasti sobib „Caramel” kuulamiseks pigem õhtusel või öisel ajal. Plaadi esimese poole võtab kokku uinutav, jällegi (õrna)tundelisusega palistatud instrumentaalballaad „Why Are You Crying?”. Kuidagimoodi ärkvel püsinud ja plaadi poolt vahetanud kuulajat premeerib Mockasin viieosalise süidiga „It’s Your Body”, mis püsib esmalt A-poolega samas vaimus. Ootamatult järgneb aga põgus kõrvalepõige. Süidi keskosas, kui kuulaja on juba unne suikunud, asub muusika džunglis ringi uitama. Fantaasiamaailmas satume autoõnnetusse ja kohtume meditsiinitöötajate, Vini Reilly ning jaapani orkestrantidega. N-ö filmimuusikast äratab kuulaja ja ahvatleb teda uutele öistele vallutustele õhuline finaal „I Wanna Roll With You”.
Lihtsustatult kokku võttes on sel plaadil pandud paari seksuaalne popmuusika ja psühhedeelia. Just nagu kohtuksid Prince ja Ariel Pink. Seejuures jääb vaid imetleda Mockasini võimet pakkuda taoliste võrdkujude juures oma kunstiga originaalset, põnevat, tihti ka muigama panevat elamust. Oma panuse sellesse kompotti annavad kindlasti autori julgus liialdada ja korralik annus nartsissismi.
– Thank you, Connan.
– You’re very welcome-come-come…
