„Ma nuit chez Maud” (1969, Prantsusmaa, Les Films du Losange, Les Films du Carrosse, SFP). Režissöör ja stsenarist Éric Rohmer, produtsendid Pierre Cottrell ja Barbet Schroeder, operaator Néstor Almendros, osades Jean-Louis Trintignant, Françoise Fabian, Marie-Christine Barrault jt. 110 min.
Mõned aastad tagasi meie seast lahkunud Éric Rohmer oli üks viimaseid ja samas viljakamaid teise ilmasõja järgseid prantsuse režissööre. Kriitikute ja publiku sooja vastuvõtu pälvinud ning Rohmerile rahvusvahelise tuntuse toonud „Minu öö Maudi juures” jutustab pealtnäha lihtsa, ent süüvides üsna keeruka armukolmnurga loo, mille keskmes on põhimõtete ja elu keerdkäikude põrkumine, mida raamistab abielu ja religiooni temaatika.
Käesolev film valmis suuresti tänu Rohmeri ametikaaslase François Truffaut’ abile, kellele filmi stsenaarium väga sümpatiseeris ja kes toetas ka rahastuse leidmisel. Sarnasusi Truffaut’ stiiliga on näha ja tunda ka lõpp-produktis, kuid Rohmer on rangem nii ideoloogia kui stiili poolest. Usukombeid igapäevaselt järgiv katoliiklane Jean-Louis (Jean-Louis Trintignant) on lummatud järjekordsel missal kohatud Françoise’ist (Marie-Christine Barrault) ning on veendunud, et just selle naisega kavatseb ta abielluda. Juhuse tahtel satub mees aga üheks õhtuks kütkestava Maudi (Françoise Fabian) juurde. Rohmeri loodud tegelased on prantslaslikult provokatiivsed ning otsekohesed, kuid samas keerulised – tabuteemasid ei ole ning avameelselt arutatakse nii usu- kui maailmavaate küsimusi.
Rohmer, kes uskus, et kultuurilise eneseteadlikkuse aegu on film kui kunstiliik poeesia (ja kirjanduse üldiselt) viimane pelgupaik, näitab seda selgelt ka oma teostes – nö moraalilugude seeriasse kuuluvate filmide, sealjuures ka „Minu öö Maudi juures”, rõhk ei ole mitte pildilisel poolel, liikumisel ja audiovisuaalse meediumi võimaluste kasutamisel, vaid filosoofilistel heietustel, sõnavahetustel ning verbaalse väljenduse saanud eneseotsingutel. Sügavamõttelisuse pudemetega ehitud mõttekatked on rohkem literaarsed kui siiralt tõsielulised ning näitlejaid kasutatakse esmajoones kui kirjandusteose esitajaid.
Tegevuse asemel tegelaskujude pea kirjanduslikele mono- ja dialoogidele keskendudes lahkab lavastaja kohati isegi dokumentaalses stiilis vastuolu inimeste tegevuste ja mõtete vahel. On huvitav, et selget vastandamist kasutab Rohmer isegi detailides (olgu selleks näiteks kahe naistegelase erinevad juuksevärvid) ning mustvalge film tundub justkui deklareerivat, et elu ongi must ja valge, kuid tegelikult keerab Rohmer läbi karakterite kõik toonid halliks ning näitab, kuidas tõde ja õigus olenevad tõlgendamisest ning veendumusi ja väärtuseid tuleb painutada vastavalt elule ja olukorrale. Tänapäevase kino austajatele võib Rohmer tunduda oma pikkade aruteludega veidi woodyallenlik, isegi sarnast kuiva huumorit on märgata dialoogides ja stsenaariumis.
„Minu öö Maudi juures” võib tunduda isegi peenutsev või edvistav, kuid on seejuures väga tasakaalukas ja mõjus. Alan Penni trilleris „Night moves” (1975) võrreldakse Rohmeri filme värvi kuivamise vaatamise ja ootamisega. Tõsi, pea kaks tundi vältav film töötab suuresti ühel ebaproportsionaalselt pikal stseenil, millest kooruvad välja paeluvad lahkhelid ja kokkupõrked elu ja usu – tõekspidamiste ja reaalsuse vahel. Kuid just see julge avameelsus, mis avaldub mänglevalt iroonilistes ja nostalgiliselt siirastes kahekõnedes, ei lase selle suurepärase teose säral ka ühekski minutiks kustuda.
Fundamentaal-eksistentsiaalsete küsimuste ja moraalsete dilemmadega maadlev film ei pruugi olla just kergemate killast teos, ent moodustab oma vastuoksuste rägastikuga harmoonilise terviku ning annab vaatajale hulgaliselt ainest edaspidisteks aruteludeks, mida pärast ekraaniaega pidada.
Film linastub kinos Sõprus täna, 28. veebruaril kell 19.00.
