Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.
Tõnis Vilu
„Oh seda päikest”
Värske Raamat, 2013
96 lk
Vilu näitab päikeseriiki
Tõnis Vilu luuleraamat kutsub kogemata riiuli äärde sattunud inimese end lugema. Ta meelitab meid võluvalt oma isiklikku päikeseriiki. Vilu keel on lihtne, kerge. Kui eelmise aasta kevadel esitleti tema esikkogu koos Maarja Pärtna teise luuleraamatuga „Läved ja tüved”, oli see igati loogiline. Looduse temaatika, varasema luuletraditsiooni tunnetamine ja tugev keeletaju teevad kaks luuletajat sarnaseks. Aga kas lihtsat-kerget traditsioonidele toetuvat luulet on kerge luua? Ilmselt mitte. Selles Tõnis Vilu luule seisnebki. Tekst hakkab lugejaga teistmoodi mängima ning manipuleerima kui konkreetset sotsiolekti või kaasaegset slängigi endasse haaranud luule. Seeläbi püüab ta lugeja oma ivasse ehk mõttesse ehmatavalt lihtsalt ja teadlikult.
Tõnis Vilu luulekogus on kaks töövõtet, mille eest ma oleks talle andnud Betti Alveri preemia. Esiteks põhjusel, et see on valmis maailm, kus kasutatakse ära nii eesti kirjandustraditsiooni kui ka Robinson Jeffersi inhumanism’i ehk keskkonnateooriat. Vilu sõnastab looduse ilu ja kadumise õudu, rääkides vaikselt, aga väga sisendusjõuliselt ka sotsiaalsetest oludest meie ümber, tuues sellega meelde Juhan Liivi Eestimaa. Pärast selle luulekogu lugemist oli mul tunne, et midagi mind ümbritsevas füüsilises maailmas on muutunud. Märkan järsku seda, mida minu jaoks varem polnud. Olgu selleks puud, töötud, meri, ka filoloogid-filosoofid, kellele või millele on midagi sõnaga otsekui juurde joonistatud. Luule on muutnud maailma.
Teiseks hakkab see üllatusefekt toimima, kui vaadata, kuidas Tõnis Vilu muudab looduse tajutavaks. Kummaline on lugeda esimeses luuletuses, kuidas päike on hull, ekstremist ja loomulikult hea (lk 11). Sõnad kihutavad mööda puutüvesid, töötuid ja pärnasid, mille olemasolemisel on mitu funktsiooni. Sealt saab alguse sürrealistlik ja hirmuäratav maailm, mis küsib ikka selle järele, mis tuleb pärast meie olemist: „rannapiigadele kingitakse / plastplätusid / ja päälik kiidab heaks / sest muud pole teha / ega võtta tagant” (lk 32).
Ehk siis kuidagi virgem on inimene olla, kui käia ära Tõnis Vilu päikeseriigis, mis meid vist kogu aeg omal moel ümbritseb.
