Järjehoidja rubriigis ilmuvad Müürilehe kirjandusarvustused, kus vaadeldakse nii äsja ilmunud teoseid kui ka neid, mis väärivad tagasihaaravalt meelde tuletamist ning üle lugemist. Järjehoidja hoiab silma peal sellel, mis parasjagu lauanurgal või voodi kõrval pooleli. Olgu selleks siis mõni trükisoe luulekogu, kingituseks saadud klassikaline romaan või põnev tolmust puhtaks pühitud antikvariaadileid.

Roald Dahl
„Sinu kord. Kümme lugu lenduritest ja lendamisest”
Tõlkinud Epp Aareleid
Draakon & Kuu, 2013
224 lk

„Sinu kord. Kümme lugu lenduritest ja lendamisest” („Over To You: Ten Stories of Flyers and Flying”, 1946) ehk kümme lühijuttu pilootidest ja lendamisest on kirjutatud sõdurile omase lihtsa keelekasutusega – ülevoolavat poeetikat ei leia siit kuskilt. Häirima hakkab (vast) Dahli rõhutatud situatsioonikirjeldus ning kordumistesse kinni jääv sisemonoloog. Lugejal tekib soov sündmustikku kiiremini edasi viia ning jätta selja taha sõduri spiraalselt avalduv fatalism, mis kirjeldab oskuslikult tema kindlalt juurdunud kinnisideed, kuid ei suuda pakkuda psühholoogilist sügavust.

Loometee varajasel perioodil kirjutatud kogus on peidetud autobiograafiline oskuslikult fiktsiooni hulka ning tervikut on töödeldud musta huumori, groteski, müstika, iroonia ja pehme determinismiga. Lastekirjanikuna omandatud hemingwaylik väljenduslihtsus, mis jätab enamiku tähendustest sõnade varju, aitab samuti tundelaadi ja miljöö kujutamisel kaasa. Õõva ja groteski on raamatus ent siiski tagasihoidlikult, võib-olla seetõttu, et kirjutamise ajal oli tegu alles oma stiili otsiva autoriga.

Kompositsiooniliselt ei toetu Dahl ainult lendurielu realistlikele pildikestele, vaid jutustab ka kummastavatest sündmustest („Katina”, „Nemad ei saa kunagi vanaks”, „Aafrika lugu”). Need mõjuvad võõritavalt ning atmosfääri rikkuvalt, kuid pakuvad sarnaselt Paolo Coelho poeetikale raskesti allutatavaid, tähendusest pilgeni laetud ja pettumust valmistavaid avanematuid metafoore.

Üheks autori tugevaimaks küljeks tuleb pidada kindlasti reaalse ja ebareaalse, fantastilise ning unenäolise ühendamist ja sujuvat tekstilist üleminekut ühelt teisele. Selle kõige eredamaks näiteks võib pidada peatükki „Ainult see”, mis on kirjutatud nii subliimselt, et tekib sügav kahtlus, kas tegu on ainult naise tugeva südamevalu või müstilise, kehavälise kogemusega. See võib viidata kas kristliku kaitseingli kehastusele või norra mütoloogiast pärinevatele valküüridele, kellega Dahl tutvus juba lapseeas.

Just poeetiline toorus, George R. R. Martini stiili meenutav komme tegelasi ilma pikema tseremooniata maha tappa, surmtõsisuse ja poisiohtu tempude liitmine ning naljatlemine ei anna painavale küsimusele kindlat vastust. Tahaks siiski teada: millal tuleb Sinu kord? Iga kell.