Plaadiarvustus: Wild Beasts – Present Tense (Domino, 2014)

Wild Beastsi muusika on kandnud endas alati teatraalsust, sõnamänge, kerget pahelisust ja muinasjutulisust – sellist Grimmidele omast brutaalsema maiguga asja, kus ikka pisut verd, higi ja pisaraid pritsib ning mille saatel tegutsevad selgeltnägijad ja kõhu punni söönud punase veiniga liialdavad kuningad.

Wild Beastsi muusika on kandnud endas alati teatraalsust, sõnamänge, kerget pahelisust ja muinasjutulisust – sellist Grimmidele omast brutaalsema maiguga asja, kus ikka pisut verd, higi ja pisaraid pritsib ning mille saatel tegutsevad selgeltnägijad ja kõhu punni söönud punase veiniga liialdavad kuningad.

Oma neljanda albumiga „Present Tense” on nelik jõudnud aga punkti, kus poisist saab mees, sarved on suudetud enam-vähem maha joosta ja meloodiad urgitsevad südame kallal ikka kõvasti rohkem kui eelnevate albumite puhul. Kuid hoolimata sellest, et too toretsev teatraalsus on „Present Tense’il” miinimumini viidud ja emotsionaalsemate helidega asendatud, suudab Wild Beasts endiselt värvikaks jääda ja originaalselt kõlada.

Kuigi bändi enda sõnul ei tahtnud nad seekord oma lüürikat niivõrd suurte metafoorikuhjade alla peita, kõlab siingi ohtralt selliseid ridu nagu „All the pretty children sharpening their blades”, milleta tegelikult Wild Beastsi ettegi ei kujutaks. Teiseks on siin intensiivsemalt kui kunagi varem tunda meeste sisemist põlemist ja arusaama sellest, mida nad teevad ning kuidas nad seda edasi annavad, tirides ka kuulaja tugevalt oma muusikasse. Ja muidugi mängib oma rolli Hayden Thorpe’i falseti (mille peale kunagi üks segaduses helimees „tropi mängimise” lõpetada palus ja „normaalselt laulda” soovitas) ja Tom Flemingu sügava bassitämbri vaheldumine, mille eest ma neile endiselt sensuaalseima vokaalikombo auhinna riiulile paneks.

Leidub ka paar Wild Beastsile omast gruuvivate rütmidega flirtivat lugu, nagu „A Simple Beautiful Truth” ja „Past Perfect”, milles Thorpe’i kuulaja ette visatud „It’s tense for me” oma pealtnäha ülimas lihtsuses ülima geniaalsusena kõlab. Ent kõige võluvamalt mässivad endasse ikkagi intiimsusest tihked lood, nagu „Mecca”, „A Dog’s Life” ja „Daughters”, ning reaalselt justkui jumaliku valguskiirena mõjuv „Palace”, mis ülejäänud hämarapoolset teekonda lõpetama on pandud.

Tõesti, ülimalt ilusas ja huvitavas maailmas seikleb see „Present Tense”, ja erilisi dekoratsioone pole vajagi.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)

Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas…
Plaadiarvustus: Estonian Folk Orchestra – Imemaa (EFO Records, 2014)

Plaadiarvustus: Estonian Folk Orchestra – Imemaa (EFO Records, 2014)

Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja…
Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nõgesed (Mortimer Snerd, 2014)
Vaiko Eplik

Plaadiarvustus: Vaiko Eplik – Nõgesed (Mortimer Snerd, 2014)

Kaks aastat pärast „Varielu” on varjulisusele lisandunud valu dimensioon. „Nõgesed” on sissevaatlikum ja ilmselgelt biograafilisem ‒ Epliku kõige kurvem plaat.
Müürileht