„Shoegaze on shoegaze,” ütles üks tuttav hiljuti mu küsimuse peale, mida ta Imandra Lake’ist arvab. Eks see ole jah nii, et shoegaze kulgeb ikka oma kaunist rada mööda, aga tekitab harva mingeid superuuenduslikke võnkeid.
Õige shoegaze’i jaoks tuleb võtta üks mõõdukalt ilus viisijupp, lisada sinna korralikus annuses (mahedat) müra, mis sind nostalgiliselt minevikku meenutama viib või suvemõtted pea kohal tiirlema paneb, ning valida soovitatavalt kurva maiguga romantikat pakkuv pealkiri, nagu „Cigarette in Your Bed”, „Alison” või „Hall”. Shoegaze justkui seisab oma ilusas stagnatsioonis ja ei tuleks pähegi, et kuskilt võiks äkitselt välgatada näiteks auto-tune või dubstep’i vaakumhelid.
Ja nüüd meenubki kohe Imandra Lake’i debüütalbumilt „Seesamseesam” pärit lugu „Külm”, mis suudab lihtsalt hinge värisema panna. Teisalt ütlen kohe ära, et „Avane” tabab tervikuna rohkem minu märklaua pihta kui duo esimene kauamängiv. Voolab ta küll rohkem sellises ühesuguses udupilves, mille võib taustaks mängima unustada ning mingil hetkel avastada, et opaa, olengi juba üheksanda loo juures. Samuti ei ole siin mingit superhiti potentsiaali, mis kõigile üheselt meeldida võiks, aga mis selle plaadi jällegi magusaks teeb, on see Slowdive’i ja My Bloody Valentine’i meenutav meloodiavaist, nostalgia, vähem kodukootust (silme ette kerkivatest rohukõrtest ja metsavisuaalidest hoolimata), mõrumad pisarad, mahlasemad kitarrid ja fantastilised käigud („Soovid soovid”!), mis tuleb küll aegamööda selle sumina seest välja kaevata.
Ja laskudes klišeerindele ilma klišeesid täis plaadita, on „Avane” reaalselt album, mida kuulata rohelisel murul rullides või silmad lakke suunatult. Vahepeal võib küll selle meditatiivse atmosfääri tõttu magama jääda, aga kui seda ei juhtu, premeerib „Avane” sind päris mitme märkimisväärse heliminutiga.
