Väntorel lendab kolmandat korda, hoolimata enam kui nelja kümnendi taha jäävast üheaastasest tegevusperioodist! Esmalt üllatati kuulajaid aastatel 1970–71 psühhedeelse saundiga live-bändina, seejärel ilmusid aastal 1997 kassetil nende 1971. aastal toimunud ning kahel ainsaks jäänud salvestussessioonil linti mängitud palad ja nüüd, juba „vana heana”, nägi päevavalgust Frotee välja antud värske LP/CD „Väntorel”.
Olude sunnil Keldrilisest Helist Väntoreliks transformeerunud bänd seisab eesti rokkmuusika ajajoonel üksi – varasematest või hilisematest perioodidest midagi sarnast ei meenu. Koosluse teebki huvitavaks see, et teda on keeruline kuhugi täpselt paigutada. Pole nagu päris biitlid, aga ka nagu päris Jimi Hendrix või Led Zeppelin mitte (muide, Väntorel moodustus malevas just Zeppelini teist albumit kuulates). Märgatavaid kõlalisi sarnasusi võib leida psühhedeelse roki pioneeride Country Joe and the Fishi 1967. aasta albumil „Electric Music for the Mind and Body” leiduvate lugude happeliste gruuvidega, millesse on segatud folkrokilikku vokaali à la The Mamas & the Papas.
Eraldi väärivad märkimist õhulisest looduslüürikast („Loodus”) apokalüptilisuseni („Maailm ilma rohukõrreta”) ulatuvad laulusõnad, klišeesid on teadlikult välditud – suhteprobleemid on Väntorelil kas peitu pandud või üldse kõrvale jäetud. Loo „Sa tulid tuppa” puhul deklameeritakse isegi Juhan Liivi.
Hoolimata sellest, et Väntorel oma tegevuse jooksul ainult 15 laulu salvestas (neist 14 omaloomingulist on jõudnud plaadile, ainult traditsioonilisel tuntud indiaaniviisil põhinev „Kotkalend” on albumilt välja jäänud), kõlab kogumik mitmekülgselt, nagu oleks tehtud valik suurema hulga palade seast. Olemas on kaasahaaravad hitid („Julgus” ja „Ma olen nahktiibadega väntorel”), mõnus bassilugu („Väsimus”), kauni kummitama jääva meloodiaga „Loodus”, biitmuusikat esindav optimistlik „Inimesed vaatavad merele” ja hendrixilik wah-wah’ga vürtsitatud „Otu ja Mari”.
Kahju on tõdeda, et Väntorel tegutses ainult ühe aasta – päris oma helikeel jäi neil välja kujundamata, aga eksperimenteerimisvaimu oli küllaga. Ehk kulunuks bändile ära rohkem julgust ümbritsevatest tiibu kärpivatest oludest hoolimata omal rajal jätkamiseks.
