Selleaastase Viljandi folgi peateemaks olnud „Mängu” võis leida nii pillimuusikas, esinejate olekus kui ka niisama mööda linna ringi jalutades. Kui enamasti toimub suurem möll lavadel ning erilised fännid jõuavad ka õpitubadesse, siis sel korral võis isegi puude vahel muru peal mängulisi tegevusi leida ning tunda end seeläbi osana festivalist.
Muusikavalik oli tänavu põnev ja õdus ning juba esimesest folgipäevast võtsin endaga kaasa väga palju siirust. Olid selle põhjuseks siis väliselt külmade eestlaste kiuste lõbusad Fekete Seretlek või Louisiana simmanit viljelev Cedric Watson. Mõnusa ja ausa õhkkonna lõid nad mõlemad ning mitmed teisedki veel. Ilmselt ongi see üks põhjuseid, mis mind igal suvel Viljandisse tagasi toob. Kui mujal ei õnnestu esinejatel alati vahetut muljet jätta – jääb siis puudu näitlejameisterlikkusest või on käimas pikk ja väsitav ringreis – on Viljandi folk ikka üks nendest festivalidest, kus külastajad ja esinejad koos meeleolu loovad ja mulle see meeleolu meeldib.
On väga meeldiv olla kontserdil, kus näed, et esineja hoolib sellest muusikast, mida ta teeb. Sellist kogemust pakkus kindlasti Antti Paalanen, kes esines nii Viljandi muuseumihoovis kui ka Pärimusmuusika Aidas akordioniga ja hoidis pinget nii rahulikemate kui ka tempokamate lugude juures esimestest viimaste nootideni välja. Teine põnevamatest esinejatest oli itaalia koosseis Canzoniere Grecanico Salentino, kelle stiil põhineb iidsel eluohtliku tarantlihammustuse ravirituaalil nimega pizzica tarantata. Tegemist on sealse kohaliku kultuurifenomeniga, mille nimetus on tarantim ja mille juurde kuuluvad meeletu trummeldamine ja pöörane transsiviiv tants. Nende etteaste puhul oligi tegemist hullumiseni hoogsa ja rütmika show’ga, mida vaadates sai imestada ainult selle üle, et nende sõrmed kiirest mängust ei süttinud. Kõige sarmikam publikuga suhtleja oli sel aastal aga hispaania duo Feten Feten, kes alustas oma kontserti rahva keskel, mis mõjus tõeliselt mänguliselt.
Vähe leebema elamuse andsid iiri punt Muireann Nic Amhlaoibh, rootsist pärit Nordic, prantslaste Ciac Boum ja nigeerlaste Etran Finatawa. Sealjuures olid nad kõik küll andekad artistid, ent väga suurt lisaväärtust nad oma kohaliku kandi muusikale ei pakkunud. Ent ka neid ei olnud sellest hoolimata raske nautida ja ühtegi halba kontserti ma ei tunnistanud.
Ehkki kõik Viljandi folgil üles astunud kollektiivid jalust ei rabanud, ei pidanud muusikute kvaliteedis korrakski kahtlema. Folki kahjuks pikemaks venitada ei saa, ent milleks heaga liiale minna.
Galerii: Patrik Tamm
