Möödunud nädalavahetusel Salacgrīvas toimunud Positivus on eestlaste jaoks peaaegu nagu oma festival. Igal aastal sõidab sinna Eestist kohale tuhandeid külastajaid, kümneid ansambleid, erinevaid meediaväljaandeid ja loomulikult ei puudu sealt ka Müürileht. Festival toob kokku kirju seltskonna inimesi ning Indiefestil alustatud traditsiooni järgides olemegi püüdnud kaamerasilma ette mõned külastajad ja nende hetked. Vestlustest kumas selgelt hetkenautimist: mured ning kohustused jäeti rõõmuga oma aega ootama.

Galerii: Tõnu Tunnel.

Elvis: „Mu parim sõber ostis selle kostüümi ja panin selle niisama selga. Aga kõik inimesed hüüavad nüüd: „Pikachu! Pikachu!” ja see on väga lõbus. Ma ei ole varem Positivusel kostüümi kandnud, aga järgmisel aastal võiks seda uuesti teha. Näiteks krokodillina tulla!”

Meelika: „Ma olin tätoveeringu tegemise peale juba ammu mõelnud. Sõlg just sellepärast, et tegelen rahvatantsuga ja olen pärimuskultuuris sees. See konkreetne sõlg on 1632. aastast Rannust, kust mu vanaema ja vanaisa pärit on. Foto sain ERMi fondidest ning tätoveerija tegi selle järgi.”

Robert: „Mu suurim kaotus on mu vanaema surm pool aastat tagasi. Olime väga lähedased. Murdsin nüüd enne Positivust varbaluu ja mõtlen, et minu praeguse katkise varba peale ta ainult naeraks. (Naerab) See pole mitte midagi erilist. Juhtub. Olen festivalil käinud kolm aastat ja iga kord on midagi juhtunud – esimesel aastal valutas hammas, teisel vigastasin põlve ja nüüd varvas. Paistab, et Positivus on mu tervisele ohtlik. (Naerab)”

Bruno: „Noorena värvisin aknaklaasi peale seda, mida ma seal tegelikult ei näinud. Panin oma mõttekujutuse aknale.”

Linn ja Tauri: „Inimesed peaksid olema hetkes. Mitte nii, et elu algab siis, kui nad on jõudnud mõne nurgani. Elu on just praegu. Jooksmise eesmärk ei ole jõuda mingi nurgani, vaid jooksmine ise. See ei ole „YOLO” teema. Positivus on see, kui oled siin ja hetkes: istud võrkkiiges ja naudid.”

Peedu
– „Kuidas sa laval aru saad, kas lätlastele läheb muusika peale?”
– „Noo, mul on ju mõned lätikeelsed laused selleks puhuks ette valmistatud.”

Krista ja Hendrik, Eesti-Hollandi paar: „Niipea, kui hakkad teise inimese ja suhte pärast mõnes muus riigis käima, on see suurema eesmärgiga ja sügavam, kui seda lihtsalt turistina teha. Soovid riiki, kultuuri ja inimesi rohkem tundma õppida, sest see on su jaoks oluline.”

Sandra: „Pärast igasuguseid asjaajamisi on publiku ette astumine puhas lõbu. See on vabastav tunne, kui näed, et kõik toimib ja rahvale meeldib.”

Liene: „Ma olen huvitatud kirjandusest ja luuletamisest. Mulle meeldib kirjutamise protsess ja see, kuidas ma selle jooksul arenen isegi rohkem kui lõpp-produkt.”

Arturs: „Mulle meeldib inimesi rõõmsaks teha. Me elame ju ainult korra.”

Viktoria: „Roosid on mu lemmiklilled. Lillekrooni kannan oma iidoli Lana Del Rey eeskujul. Üks mu lemmikutest on ka Ellie Goulding, kes jagab oma muusikaga palju armastust ja õnne. See festival on üldse rõõmu ja armastuse jagamiseks, nagu nimigi ütleb – Positivus.”

Lauri, enne Tricky kontserti: „Ma oskan rulaga sõita, aga trikke teha mitte. Aga see-eest teen ma väga hästi pannkooke.”

Alice ja Ervins: „Meile meeldib muusikat rahulikult ja mugavalt kuulata, seepärast oleme tagareas.”
A: „Mulle meeldib festivali atmosfäär, erinevad inimesed ja see, et neid on siin nii palju.”
E: „Ma olen pigem loner. Siin on vaja lihtsalt oma nurk leida.”

Linda: „Vihm ja lõbus olemine saavad koos käia. Peab olema lihtsalt ette valmistunud. Ühe lava ees hüppasid inimesed veeloikudes ja neil oli väga tore. Vihm ei riku kunagi lõbu ära.”

Kristine ja Una: „Tulime just I love You lava juurest ja seal esines Vincent Long, kes oli väga-väga hea. Me läksime sinna lihtsalt vihma eest varjule, aga avastasime suurepärase esineja, kellest me enne midagi ei teadnud.”

Jamie: „Väga hea festival, aga ainuke, mis puudub, on friteeritud Marsi šokolaad. OK, see oli nali! (Naerab) See on mu esimene festival siinkandis ja olen hämmingus, kui mõnusa vaibi ja tundega see on. Lapsed jooksevad ringi, esinejad on head, inimesed naudivad kõike ka vihmast hoolimata. Mängin ka ise pilli ning avastasin siin mitmeid häid Eesti esinejaid, näiteks Wilhelmi.”