Kel soov kuumal suvepäeval Tartu linnas pisut varjulises kohas viibida, neile võib kindlasti soovitada jalutuskäiku Vanemuise tänavale, kus saab vaadata Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu raamatunäitust „Kahel pool piiri: paralleelid ja vastandid”. Õpetlikult kõrvuti on seal näha valikut Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja jooksul välja antud kirjandusest siin- ja sealpool Eesti-Vene riigipiiri.
Näituse on koostanud kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu töötaja Ave Pill. Valiku lähtekohaks oli paberkartoteek Venemaal eesti keeles ilmunud teoste kohta (olemas on nii alfabeetiline kui märksõnapõhine kartoteek). Eestis ilmus aastatel 1918–1940 umbes 25 000 nimetust raamatuid; Venemaal anti samal perioodil välja üle 1000 eestikeelse raamatu ja brošüüri, 13 ajalehte ja 28 ajakirja. Nõukogude Venemaal ilmunud trükistele kodumaiste paralleelide otsimisel konsulteeriti raamatuteadlase Mare Lotiga. Näituse otseseks ajendiks on Eesti-Vene piirileppe sõlmimise protsess, sellest ka näituse pealkiri. Ühtlasi tähistab see Arhiivraamatukogu 105. tegevusaastat.
Tulemus on ühelt poolt väga selge ja kontrastne, kuid teisalt ka intrigeeriv ja mõtteid ärgitav. Kui ühel pool ilmus „Usuõpetuse käsiraamat”, siis teisel pool „Kuidas usuwastast tööd teha?”. Kui ühel pool oli kooliõpiku pealkiri „Kodu ja kool”, siis teisel pool „Noored kolhoosnikud”. Kui ühel pool oli algajate loomapidajade käsiraamatuks „Kaniinide (kodujäneste) kasvatamine”, siis teisel pool piiri täitis sama otstarvet teos pealkirjaga „Odav liha. Kuidas kodujäneseid kasvatada.” Kui Eestis jalutab Johannes Semper kriitikat kirjutades „Meie kirjanduse teedel”, siis teisel pool piiri saadab Hans Pöögelmann teateid „Kirjanduslikult rindelt”.
Näiteid rahuliku ja võitleva maailmapildi vaheldumisest siin- ja sealpool piiri on veelgi ning need ei piirdu ainult pealkirjadega. Huvitav on võrrelda ka raamatugraafikat, kaanekujundust, tüpograafiat, formaati, raamatukirjastamise tehnilisi lahendusi. Taas esmalt kõige lihtsam näide: kui ühel pool piiri seisab raamatukaanel pealkiri „Meie laps ja tema eest hoolitsemine” ning värvilisel kaanepildil näeme kaunilt laines juustega ema pontsakat poisipõnni sülle võtmas, siis „Külvaja” kirjastuse välja antud „Ema aabits. Tõlge venekeelse 6-da väljaande järgi” kaanepildiks on must-valge pilt võrevoodis lebavast imikust, taamal on näha pesu nõeluvat emakest, rätik lõua alt kõvasti kinni seotud.
Paralleeltõlkeid samadest teostest leidub näitusel samuti mitu paarikut: Maksim Gorki „Ema”, Upton Sinclairi „Tööstusetuus / Ameerika miljonääri elukäik” („A Captain of Industry”), Vladimir Lebedevi „Kes on tugevam”. Sisulist kvaliteeti võrdlemata võib seda vaadelda kui ehteestlaslikku „naabrist parem” fenomeni – ehkki me tegelikult ei tea, kui hoolikalt kumbki osapool teisel pool piiri toimuvat tõlke- ja kirjastustegevust jälgis.
Huvitav võrdlusmaterjal on ka ajalehtede tellimisreklaamid – „kodanliku” rahvalehe sensatsioonimaigulised pealkirjanäited kõrvu küsimusega: „Kas olete kõik NSV Liidus ilmuvat eestikeelset ajakirjandust tellinud?”, mille all ulatab vasaraga varustatud tööline (vasar lebab sundimatult raamatuhunnikul) ajalehe kohmetult sirpi käes hoidvale põllumehele. Reklaamitavate ajalehtede nimed on „Edasi”, „Siberi teataja”, „Klassivõitlus”, „Säde” ja „Oras”. Loomulikult leidub ka paaar vitriini „võrdleva ajalookirjutuse” alalt – kui Eestis tähistatakse 1928. aastat trükisega „Kümme aastat riiklikku iseseisvust”, siis 1936. aasta puhul on Hans Pöögelmann kirjutanud raamatu „Kaks aastat faschistlikku diktatuuri Eestis”. Propagandasõda polnud toonagi tundmatu.
Eraldi tuleb esile tõsta näituse imetoredaid vana kaardi fragmendi abil kujundatud etikette, kus kirjas iga väljaande bibliograafiline info. Ilus ja eeskujulik nii vormilt kui sisult. Näitust saab Eesti Kirjandusmuuseumis vaadata kuni 15. septembrini.
