Plaadiarvustus: Ty Segall – Manipulator (Drag City, 2014)

Ty Segall on vaieldamatult California garaažiroki-skeene valitseja. Löönud teiste seas kaasa sellistes bändides nagu Fuzz, White Fence ja Epsilons, ei paista mehe produktiivsusel lõppu tulevat, sest ta on leidnud aega nokitseda ka sooloalbumite kallal ning „Manipulator” on neist järjekorras juba seitsmes.

Ty Segall on vaieldamatult California garaažiroki-skeene valitseja. Löönud teiste seas kaasa sellistes bändides nagu Fuzz, White Fence ja Epsilons, ei paista mehe produktiivsusel lõppu tulevat, sest ta on leidnud aega nokitseda ka sooloalbumite kallal ning „Manipulator” on neist järjekorras juba seitsmes.

Seekord sai stuudios aega veedetud rohkem kui ühtegi teist kauamängivat salvestades, kuid täiuslikkuse jahtimise käigus on säilinud Segalli muusikale omane toores kõla. Kui igal plaadil on fookuses üks kindel roki alažanr, siis nüüd on alanud mehe glämmrokiperiood. Nüansse on laenatud nii David Bowie’lt, Marc Bolanilt kui ka The Stoogesilt ning mitte ainult muusikalises mõttes – ta on hakanud esinemistel isegi sädelevat meiki kandma.

Käesolev plaat ei keskendu ühele kindlale narratiivile, vaid pigem mitmetele erinevatele karakteritele ja lugudele, mis loovad ühtse kogumi ning võtavad ootamatuid suundi, seigeldes geniaalselt segases „Manipulatori” maailmas. Kohtab nii Segallile omaseid käredaid rokipalu kui ka mahedaid akustilisi pärleid. Ty Segall on muuseas ka multiinstrumentalist, kes mängib iga instrumenti kui rütmipilli. Seda on kuulda isegi akustilistes palades, nagu „Green Belly”, kus kitarrikeeltele antakse lõikavalt terav kõla. Ülemises registris esitatud Suede’i meenutav vokaal toob kaasa 90ndate nostalgiat, kuid kitarririfid sammuvad mööda 60ndate psühhedeelia ja 70ndate rokenrolli radu. Lugu „Feel” võiks olla oma hüpnotiseeriva gruuvi poolest pärit lausa Led Zeppelini repertuaarist.

Iga oma albumiga suudab Segall kuulajaid veenda, et ta võib saada edukalt hakkama mis tahes suuna ja ajastuga. Jääb huviga vaid artisti järgmist pöörast kauamängivat ootama jääda, mis tema albumite väljaandmistempot arvestades sugugi kaugel ei ole. Kes väidavad, et rokkmuusika on suremas, siis sellised muusikud nagu Ty Segall tõestavad risti vastupidist.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Perfect Pussy – Say Yes to Love (Captured Tracks, 2014)

Plaadiarvustus: Perfect Pussy – Say Yes to Love (Captured Tracks, 2014)

„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega,…
Plaadiarvustus: St. Cheatersburg – We Are The Pigeons Of The World (I Trusted You Records, 2014)

Plaadiarvustus: St. Cheatersburg – We Are The Pigeons Of The World (I Trusted You Records, 2014)

Suve hakul asuvad uitama igasugu Nipernaadid ja muud tegelinskid. Ja need tuvid… Peesitavad teised vaksalite konihaisustel perroonidel ja lasevad leiba luusse. Justkui kirjeldatu heliribaks on Chungin ja sõbrad avaldanud ligi poole…
Plaadiarvustus: Badass Yuki – OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS (Porridge Bullet, 2014)

Plaadiarvustus: Badass Yuki – OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS (Porridge Bullet, 2014)

Kolm aastat pärast debüütalbumit on Badass Yuki noormehed ilmutanud küpse meistriteose, millesarnast pole Eestis tehtud tubli 20 aastat. Sellelt leiad nii avangardi, tantsu-indie’t, croonerism’i kui ka tumeda varjundiga art rock’i.
Müürileht