Plaadiarvustus: Zammuto – Anchor (Temporary Residence, 2014)

Kuigi Nick Zammuto ja Paul de Jongi koostööprojekt The Books on nüüdseks hingusele läinud, on mehed oma innovaatilise muusikaga mitmetes ringkondades lausa kultuse staatuse saavutanud. Bänd kujutas endast veidrat segu helikollaažidest ja lummavast folgist ning kõlas teistmoodi kui kõik muu. Laialiminekust saati on Zammuto õnneks The Booksi nauditavat eksperimentaalset vaimu edasi kandnud, samas oma endise kollektiivi olemust otseselt mitte imiteerides.

Kuigi Nick Zammuto ja Paul de Jongi koostööprojekt The Books on nüüdseks hingusele läinud, on mehed oma innovaatilise muusikaga mitmetes ringkondades lausa kultuse staatuse saavutanud. Bänd kujutas endast veidrat segu helikollaažidest ja lummavast folgist ning kõlas teistmoodi kui kõik muu. Laialiminekust saati on Zammuto õnneks The Booksi nauditavat eksperimentaalset vaimu edasi kandnud, samas oma endise kollektiivi olemust otseselt mitte imiteerides.

Zammuto 2012. aastal ilmunud omanimeline album näitas teda imetlusväärse sooloartistina, kuid oli oma hullumeelsete eksperimentidega pisut laialivalguv, alustades ühes palas auto-tune’i ja progressiivse popiga ning lõpetades järgmises arvuti ette loetud lüürikaga. Tundub aga, et „Anchoril” on mees pehmemaks muutunud ning konkreetsemale saundile pidama jäänud, luues plaadi, mis tundub esiti tagasihoidlik, kuid paljastab iga kuulamisega uusi sügavusi.

„Anchor” on ilmselgelt popalbum, kuid üks uskumatult imelik teine, miksides kogu Zammuto loomingust läbiimbuvat lihtsakoelist kvaliteeti ja poisilikke vokaale võbelevate trummide, külma IDMi suhtumise, suurustava jämmimise ja esiletõusvate bassigruuvidega. Plaadi helgemad momendid on häbenematult lõbusad, nagu „IO” totakalt kõlav new wave, jõuline „Hegemony” või „Great Equatori” piipiva saundiga soolo.

Selgub aga, et hoopis plaadi vaiksemad hetked on need, mis mõjuvad kõige üllatavamalt. Näiteks Boards of Canadale omast õhustikku ja pastoraalset laulumaneeri kombineeriv „Good Graces” alustab küll madala profiiliga, kuid kasvab peenelt ülemuslikuks avalooks. „Henry Lee’d” võib aga nimetada oma kaunite, tagasihoidliku ning südamevalus vokaalse esitluse ümber keerlevate süntidega albumi ilusaimaks hetkeks. Sellised momendid on salamisi muserdavad ning jätavad kõige pikaajalisema jälje.

„Anchori” puhul avaldab enim muljet see, et kuigi Zammuto on liikunud täiesti eemale The Booksi võrratust kõlast, on ta looming omapärasem kui kunagi varem. Seekord ei ole ta loonud küll uusi teid sillutavat albumit, kuid tõestab end endiselt osava geeniusena.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Badass Yuki – OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS (Porridge Bullet, 2014)

Plaadiarvustus: Badass Yuki – OPEN YOUR EYES TO THE LANDMASS (Porridge Bullet, 2014)

Kolm aastat pärast debüütalbumit on Badass Yuki noormehed ilmutanud küpse meistriteose, millesarnast pole Eestis tehtud tubli 20 aastat. Sellelt leiad nii avangardi, tantsu-indie’t, croonerism’i kui ka tumeda varjundiga art rock’i.
Plaadiarvustus: Blaue Blume – Beau & Lorette (Brillante Records / A:larm Music / Universal Music Denmark, 2014)

Plaadiarvustus: Blaue Blume – Beau & Lorette (Brillante Records / A:larm Music / Universal Music Denmark, 2014)

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii…
Plaadiarvustus: Bear in Heaven – Time Is Over One Day Old (Dead Oceans, 2014)

Plaadiarvustus: Bear in Heaven – Time Is Over One Day Old (Dead Oceans, 2014)

Bear in Heavenit polnud ma varem kuulanud ning kartsin kolmveerandtundi etteaimatavalt kulgeva indie-jama seltsis. Selle asemel sain aga täitsa meeldiva sõidu, kus olid küll oma tõusud ja langused. Nagu tee peal ikka.
Müürileht