Linnameditatsioon paralleelreaalsuses

„Remote Tallinn” pöörab fookuse subjektile keskkonnas, meie kogemisviisidele, tajule, sisseharjunud mustrite suhtelisusele, ent esitab lisaks sellele ka eksistentsialistliku varjundiga küsimusi. Rännak on ühtlasi ka mõtteharjutus, linnameditatsioon, millesse poetatud irooniamaigulisi, ühiskonnakriitilisi ja humoorikaid stseene.


„Remote Tallinn” pöörab fookuse subjektile keskkonnas, meie kogemisviisidele, tajule, sisseharjunud mustrite suhtelisusele, ent esitab lisaks sellele ka eksistentsialistliku varjundiga küsimusi. Rännak on ühtlasi ka mõtteharjutus, linnameditatsioon, millesse poetatud irooniamaigulisi, ühiskonnakriitilisi ja humoorikaid stseene.

Foto: Siim Vahur

Foto: Siim Vahur

„Remote Tallinn” on parimas mõttes kogemisteater. Sündmust võib vaadelda pigem kogemuse, millegi loomisena, pigem osalemise kui etendusena. See on läbini tegevuslik ning maksimaalse elamuse saamiseks soovitan juhiseid täies mahus järgida. Teekonna jooksul tekib lapsepõlveretkedest tuttav põnevusepinge – mis järgmisena juhtub, kuhu meid viiakse, kus see kõik lõpeb ja millega? Seikluse jooksul tekib korduvalt elevus, mis tingitud sellest, et sina tead midagi, mida teised ei tea. Bussisistujate näod vilksavad mööda, autod lasevad signaali, aga sulle, kes sa oled Mängus sees, see justkui ei loe. Rännu lõpuks oled ühe jagatud saladuse võrra rikkam.

Virtuaalreaalsusega sarnaselt siseneb osaleja autorite poolt konstrueeritud maailma reaalsuse sees. Too konstrueerituse tasand tõstab meid aga kõrgemale – vaatlejateks, kel ligipääs lisateadmistele toimuvast. Korraga oled nii malenupp kui käsi mängulaua kohal. Suvalised möödakäijad tunduvad mänguvälistena, nad ei tea reegleid, ei oska kaasa mängida, hetkiti vaid tunnistavad hämmeldunult neile tabamatu sisuga tegevusi sooritavaid inimesi.

Lahatakse tehnoloogia pealetungi, masinlikkuse ja inimlikkuse vahekorda. Linn peaks olema inimeste mänguväljak, mitte masinlik moodustis. Projekt tõstab esile linna kui tehiskeskkonna kunstlikkuse, konstrueerituse ja sealsete reeglite suhtelisuse. Esemeid ja situatsioone on kirjeldatud objekttasandilt, justkui mudilase pilguga, kes näeb asju nii nagu nad on, ilma sümboltasandi ja ühiskondlikult omistatud tähendusteta. Ülekäigurada ongi peale vaadates ju valgete triipude rida. Ning valgusfoor on post värviliste lampidega.

Lisaks juhistele toob hääl kuuldavale üldinimlikke mõtisklusi ja tähelepanekuid. Hääbumisest ja kaduvusest jutustav alatoon haakub meie detsembri alguse pimeda ajaga. Teate küll toda tahket pimedust, mis hooned, autod, inimesed ja isegi laternate valguse endasse neelab. Üksikud kogud liiguvad keset seda tumedust, trotsides ilma, aastaaega, kõledust, klaasjat külma peegelpinda, mis kõrgub seinana inimeste ja silmapiiri vahel.

Sündmuse tuumaks on võõra distantseeritud positsioon, tänu millele eemaldatakse linlane korraks süsteemist. Me võtame sotsialiseerudes omaks õpitud ja kogemuslike ühikute summa, mis raamistab meie käitumist, valikuid, sotsiaalseid norme ja kirjutamata reegleid. Tavaelus ei saagi sellest välja astuda. Rännak annab võimaluse murda välja võltsloomulikkusest ja kujunenud stampidest – ühtäkki hakkad märkama seda, millest seni kui iseenesestmõistetavast mööda oled kulgenud. Hääl kingib sulle uue vaatepunkti, lubades seega oma igapäevakäigud ja mõtted teisest perspektiivist lahti mõtestada. Tähelepanelikkus ja terane teadlikkus ümbritseva suhtes kujuneb momendil, mil vahetame harjumuspärast positsiooni, liigume sisemisest väliseks vaatlejaks. „Remote”-projekt annab meile vaatlejapositsiooni, tekitades tervisliku distantsi keskonna ja kaaskodanikega, kellega iga päev ümbritsetud oleme.

Foto: Siim Vahur

Foto: Siim Vahur

Teekond joonistab selgelt välja ühiskond-indiviid teljestiku, kuhu projitseeruvad indiviidid üksteise kõrval. Klappidest tulev hääl eraldab kõik isiklikku kinnisesse kogemusruumi, samas pöörab tähelepanu ühiskonnale kui üksikisikute kogumile. Paratamatult eksisteerime kõrvuti, oleme lisaks enese olemasolule teadlikud ka teiste eksistentsist. Vahetad pilke kaaslastega. Tekib mingi kollektiivsus, häälgi juhib korduvalt tähelepanu neile, kes su kõrval. Silmitsed nende välimust, liikumist. Saad ähmaselt aimu nende identiteedist. Esile kerkivad küsimused nagu: „Oleme me oma tahte ja iseseisva otsustusvõimega linlased? Kui hõlpsalt laseme end juhtida tavapärastes vooludes? Millest juhindud sina? Mis on koostöö tähendus?”

„Remote Tallinn” on midagi enamat kui kohaspetsiifiline lavastus, see on sotsiaalne projekt, mis seob pooleteiseks tunniks inimesed nähtamatute niitidega kokku. See on elamus – läbi elamine ja kogemine. Mine mänguga kaasa. Jäta pimedus seljataha. Ole valmis haihtuma. Usalda. Oma hapraid jalgu. Niite enese ja teiste vahel.


„Remote Tallinn”

Kontseptsioon, käsikiri ja lavastus: Stefan Kaegi

Kaaslavastaja: Jörg Karrenbauer

Dramaturgid: Juliane Männel, Aljoscha Begrich

Muusikaline kujundus: Nikolas Neecke

Mängukoht: Linnaruum, algus Tallinna Olümpiapurjespordikeskuses (Pirita TOP), Regati pst 1
Keeled: eesti, inglise

Kestus: 1h 30 min
Etendused: 9.12 kell 16.00, 9.12 kell 19.30, 10.12 kell 16.00, 10.12 kell 19.30, 11.12 kell 16.00, 11.12 kell 19.30 (ENG, EST,) 12.12 kell 16.00, 12.12 kell 19.30, 13.12 kell 16.00 (ENG, EST), 13.12 kell 19.30

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kuus käiku elamusteatrit dekadentlikule teatrivaatajale
„Life is a Cabaret”. Foto: Gerli Raadik
„Life is a Cabaret”.
8 min

Kuus käiku elamusteatrit dekadentlikule teatrivaatajale

Starlight Cabaret revüülavastust „Life is a Cabaret” ja Gurmeeteatri mõrvamüsteeriumit „Kriminaalne õhtusöök” ühendab peamiselt asjaolu, et need sisaldavad kolmekäigulist menüüd. Ja veini.
Tuntud Euroopa lavastaja-koreograafi Jérôme Beli lavastus esmakordselt Eestis
„Cédric Andrieux”. Foto: Wayne Bund
„Cédric Andrieux”.
2 min

Tuntud Euroopa lavastaja-koreograafi Jérôme Beli lavastus esmakordselt Eestis

Linnateatri festival Talveöö unenägu toob meie lavalaudadele Jérôme Beli, Euroopa hetke ühe tuntuma lavastaja-koreograafi töö „Cédric Andrieux”, mis on sooja huumoriga autobiograafiline lugu tantsijast, kes on kuulunud kaheksa aastat legendaarse koreograafi Merce Cunninghami truppi. Andrieux…
Müürileht