2014. aasta neljandal detsembril maandus kodumaise hiphopi sõprade virtuaalse ja seejärel reaalse kuuse alla varajane jõulukink, mis pakitud huvitavasse peegeldavasse paberisse, millesse vaadates nägid ähmaselt iseennast. Küljes oli ka sedel, mille saatja lahtrisse kirjutatud: „Eesti räpi Linna Iff”.
Teisisõnu on tegu Genka ja Paul Oja koostöös valminud eponüümse albumiga. Võrreldes „Oleg Kosjugini looga”, Genka eelmise EPga, on sisuline külg naasnud kriminogeense värvinguga biograafialaadsete palade juurest kireva ja laia temaatilise haardega laulukirjutamise juurde, mis on stiililiselt sarnane Toe Tagi viimasele albumile. Kuigi kunagi ei saa täpselt teada, mis millestki ajendatud on – esineb nii isiklikumaid kui fiktiivsemaid lugusid. Kollase meedia vastane „Hüäänid” ja jäärapäiselt end järgmiste hoopide talumiseks püsti tõstev „Neofööniks” on sarnased oma jõulisuses, „Jeesus Presleyst” kiirgab aga kõige selgemalt autobiograafilisust. Arvukalt on ka naisteteemalisi lugusid: „Bakkushan”, „Tali pruut tantsima” ja elukarjamaal näikse järjest nooremaks muutuvad „Väikesed ponid”. Ainus külalis-MC on Suur Papa, kes näitab lauluga „Kõik”, mida tähendab flow aastal 2014.
Tegu on ehedalt genkalike lauludega ning regulaarselt demonstreeritakse kuulajale namedrop’imiskunsti head külge. „Algorütm” on koos 5LOOPSI ja Lordi „Neurokalkulaatoriga” esimesi numeroloogiaräpi näiteid kohalikus kaanonis, samas kui „Ussisoo” kannab edasi ajas, ruumis ja ilmas kinnijäämise sürri jubedust. Samuti on muljetavaldav see näiline kergus või lustlikkus, millega mees vaatepunkte, sõnu, nimesid ja keeli moonutab ja uutesse vormidesse painutab, nii kuidas heaks arvab: „T.Ä.V.i” raames ühendatakse ühel hetkel Rolling Stones ja Benny Benassi, mis iseenesest ei ole midagi erilist, aga selle liitetöö summaks on üks lause, mis virila eestlase meelelaadi särava tabavusega kokku võtab. „Õhtung” muudab aga tulivee antropomorfiseerimise läbi kütkestava keha ja kohevate kiharatega femme fatale’iks, kes meespeategelast ikka ja jälle allakäiguteele veab. Ja mida see pealkiri üldse tähendab? Õhtu? Tung? Õhtutung? Alkohol – achtung?
Kuna räpis haarab mikri taga seisev mees peaaegu paratamatult lõviosa tähelepanust endale, olen keskendunud Genka rollile albumil, kuid kindlasti ei tohi alahinnata ka Paul Oja panust – tema on see hall kardinal, kes vastutab lava tegumoe, näo ja kaunistuste eest. Muusika on lühidalt öeldes kaasaegne – palju on bassi ja sellele lisaks seikleb Oja süntesaatorikõlade keskel. Esineb huvitavaid taustamuutusi, aga eelkõige loob ta kandva lõuendi Genka värssidele. Mugavustsoonist astub väja „Ussisoo”, mis on oma temaatikaga sarnaselt tontlik ja maaväline, lisakoloriiti annab sellele vabadžässilik trompetimäng.
Mis puutub võrdlusesse Ivo Linnaga, siis tõtt on selles vaid osaliselt, kuid väga hea, et nii – kui mitte „Laulmata jäänud laulude”, siis kümne aasta eest ilmunud „Legendaarse” mõjul oleks mehe staatus eesti räpis arvatavasti puutumatu ka siis, kui ta seejärel mitte midagi teinud ei oleks, aga mugavustsooni jäämisest on asi kaugel. Loorberitel lesimise asemel ei tee Genka mitte ainult muusikat, vaid värsket muusikat. Inimlikku muusikat. Ma ei tea, kas see on taotluslik, aga mitme loo lühidus ja näiteks „Tali pruut tantsima” üle võlli keeratud lõpp annavad albumile teatud robustsuse või nurgelisuse, mis legendistaatuse asemel rõhutab seda, et lõppude lõpuks on tegu inimesega. Nagu ta isegi nendib: „Genka, Oleg, aga tegelt olen Henry.”
