See ei ole lihtne kuulamine. See on tõendus, et eestikeelne räpp on kunst, mitte tüütu ärplemine ja piinlik matkimine.
Noorel Superbandiidil on terav mõistus, lai sõnavara ja laitmatu riimiseadmisoskus. Paraku ei paista sügavam sisu alati tiheda sõnamängu tagant välja. Lõppkokkuvõttes seisnebki „Uperkuudi” tugevaim külg demonstreerimises, kuidas eesti keelt on võimalik mitmekesiselt riimi ja rütmi sättida.
Poki stiil on väga intensiivne ja seetõttu võib album tervikuna natuke väsitada. Tavapärased lauseehitused ja rõhud on mõningatel juhtudel huvitavatele riimimustritele ohvriks toodud ning ilma hingetõmbepausita on nii tihedat valangut kohati keeruline vastu võtta. Hea vaheldusena astuvad plaadil üles Chalice, J.O.C ja teised külalisartistid, kelle puudumisel võiks Poki lakkamatu tulistamine monotoonseks kippuda. Abstraktse akrobaatika ja räpile omase kivijutu seast kerkib esile minu jaoks plaadi tugevaim lugu – Eesti ühiskonda kritiseeriv „Peeglike peeglike”, kus Pok on konkreetne, sisukas, otsast lõpuni teemas ning seetõttu oma parimas vormis („vahet teed vaevu, kas sul eluasemelaenud või elu asemel laenud”).
Muusikalisest küljest on tegemist 15 aastat tuttava hiphopiga, kui välja arvata üks veider rokiparoodia ning dnb-produtsent Planeedi toodetud metalne räpipeobänger „Pok, Pok – kes seal on?”. Tuntumatest nimedest pakuvad taustu Lauri Täht, Sim Kares, 5LOOPS ja Photoindustries – tublid mehed kõik.
Ma arvan, et Pokist võib lõdvalt küpseda üks Eesti paremaid poeete ja MC-sid. Aga mul on juba praegu hea meel, et Eesti räpil selline tüüp on. Läheks kontserdile või poetry slam’ile kuulama küll.
