See on album, mis näib olevat läinud aastal paljude kriitikute radari alt läbi läinud. Või ehk on see radaril välgatanudki, aga kuna laulab keegi Olga ja vene keeles, siis pole kirjutajates tekkinud tunnet, et sellele saaks adekvaatselt reageerida. Olgu, kuis on, nüüd tundsin ise vajadust kirjutada albumist veel enne, kui see rahulikult horisondi taha vajuda jõuab.
Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi. Krai on tohutu lahmakas maad. Kõik Olga Belli kraidki kõlavad avaralt, kohati tuuliselt ja karmilt. Bell värvib oma häälega terveid ajastuid ja inimsaatusi. Traditsioonilise rahvalaulu elemendid vahelduvad õhkava magamistoatrubaduuri õrnade häälutustega, kõlades ajuti väga katebushilikult kelmkaunilt (näiteks loos „Krasnodar krai”).
Oma minevikuga, eriti varase lapsepõlvega tegelemine saab ühel hetkel küllap iga (loov)hinge oluliseks püüdluseks: selle korrastamine, sinna peidetud pettumuste ja varanduste ülesleidmine ja tundmaõppimine. Kõike seda tehes – ja omades ajalise kõrval ka märkimisväärset ruumilist distantsi nagu Bell – on kerge lihtsalt nostalgitsema jääda. Bell seda teinud ei ole. Vene hing temas elab ja lõõmab ning on valmis rääkima suurtest avarustest ja väikestest armetustest peenelt, söakalt ning mõjuvalt. Omamoodi paneb vene elu kirjeldades naelapea pihta pala „Primorsky krai”, kus Bell sedastab, et jumal on liiga kõrgel ja Moskva liiga kaugel.
„Край” helipildis mängib olulist rolli terve rida akustilisi pille, mille seob kokku moodne, üksjagu eksperimentaalne ja psühhedeelne elektroonika. Rahvalaulust rokini, kuule ja tagasi. Album on väga hästi komponeeritud, üldse õhkub siit nüüdisaegsele tunnetusele vaatamata mingit pigem möödunud aegadega seonduvat hoolikust, ehk isegi käsitööoskust.
Kiidan ja soovitan.
