„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib. Suur edu võib luua dilemmasid seoses edasisega – nii sissetallatud rajal jätkamisel kui suunamuutusel on oma riskid. Lamar otsustas teise variandi kasuks. Muidugi ei ole see täielik kannapööre – nii poliitilise maiguga materjali kui filmilikku ülesehitust leiab ka tema eelnevatest projektidest.

Kuid manööver on siiski otsustav – igasugune popilikkus, mida eelmine album „good kid, m.A.A.d city” veel hõlmas, on kadunud, samuti on ühe mõtliku noorsandi mälestuste asemel fookuses suurema rahvahulga käekäik (kuigi ise ta süžeest kuhugi ei kao). Arvatavasti tunneb ta, et tal on võimalus kõnetada masse, ja seetõttu ka kohustus nõnda talitada.

Otsus näib olevat edukas, sest album on kõikvõimalike ovatsioonide saatel omaks võetud. Ja kommentaare on jagatud nii palju, et raske on midagi uut öeldagi. „To Pimp a Butterfly” on kontseptuaalne, väga sisutihe ja süvenemist nõudev plaat, mis mõjub alguses laialivalguvalt, korduval kuulamisel omandab aga märksa terviklikuma mulje. Visioon on kompromissitu ja avaldub oma tingimustel – eriti just otsast lõpuni kuulates.

Muutlikud helimaastikud, komplekssed värsid, fragmenthaaval valmiv poeem ja muu selline on iseloomujooned, mis ilmestavad mitmeid progerokiplaate. Paljud neist langesid oma ambitsiooni ohvriks, kuid parimatel viis see kirju kompott kaose asemel kuldse tulemuseni. Nõnda on ka selle teosega. Võib-olla seepärast, et sarnaselt ühe teise A-kategooria räppariga suudab ta väga erinevate koostööpartnerite (Flying Lotus, Pete Rock, George Clinton, Bilal, Rapsody jpt) talenti suure plaani huvides edukalt rakendada.

Kuigi mulle meeldib „GKMC” endiselt pisut rohkem (teatud soojuse ja hoogsuse tõttu), on tegu tugeva plaadiga. Kendrick Lamari kataloog on hirmuäratavalt mitmekesiseks muutumas.