Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.
Aga juba arusaamani jõudmine sellest, et kõik on muutuv ja ka muudetav, eeldab oskust näha võrdlusmomenti erinevate võimalike reaalsuste vahel ja seda toetavat filosoofiaalast haridust või mõtlemisõpetust. Lihtne on näpuga näidata ja süüdistada, aga tihti ei vaevuta vaatama sealjuures laiemaid tendentse, mis mõjutavad inimrühmi, keda me ei salli – olgu nendeks siis rumalad ja kitsarinnalised omad või agressiivsed ja ohtlikud võõrad.
Kuivõrd julgen väita, et praegu on Eesti kultuuriruumile aktuaalsemaks ohuks esimesed, räägin nendest. Paljude eestlaste kalkus võõraste suhtes ei ole midagi muud kui tunnistus rahva ebakindlusest. Oleme defineerinud end ühtse rahvusena peaasjalikult ainult vaenlase kaudu, kelleks olid pikka aega nõukogude okupandid. Enne neid olid mõisavalitsejad ja kurat teab, kes kõik veel eelnesid. Nii me ei oskagi ilma vaenlaseta elada. Esimesed 24 aastat vabadust on kulunud peaasjalikult venelaste kottimisele ja neile koha kätte näitamisele. Nüüd on võetud ette homod ja sõjapagulased. Kurb tegelikkus on see, et paistab, justkui peale selle visandatud ja abstraktse ohu ei ühendakski Eesti rahvast tervikuna midagi rohkemat.
Loomulikult on meil pandud eeskujulikult kirja ja lepitud kokku nii oma kultuuri- kui ka edulood, aga reaalselt ja eluliselt puudutavad need kahjuks ainult elitaarsemat ja edukamat osa rahvast.
Samas on Eesti riigi kehv regionaalpoliitika paljud oma muredega üksi jätnud. Maapiirkondades ja äärealadel on inimestel hirm selle vähesegi kaotamise pärast, mis neil parajasti on. Seda ei tohi neile otseselt pahaks panna, sest ühtäkki tegeletaksegi kaugete võõrastega, samas kui oma inimeste eluolu vastu pole mõnda aega huvi tuntud. Olgugi et need kaks pole omavahel seotud, tuleb mõista inimeste pahameele põhjuseid ja teadvustada endale, et sellele keerab omakorda vinti peale asjaolu, et piirkondades, kust nurin kõige kõvemini kostub, on olnud kehv ligipääs kvaliteetsele haridusele ja kultuurile. Vabaduse väljakul toimus küll „Sõbraliku Eesti” kontsert, aga need on üksikud erandid, kes võtavad ette ja korraldavad midagi ka perifeerias.
Väikese riigi ja rahvana on sellised arengud häbiväärsed, sest 1,3-miljonilise elanikkonnaga riigis pole võimalik kedagi niimoodi süstemaatiliselt unarusse jätta muul moel kui ainult ignorantsuse tulemusel. Olgem ausad – Eesti fentanüüliprobleemgi sai alguse peamiselt sellest, et paljudele noortele vene juurtega meestele ei olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kohta. Enam ei saa küll öelda, et see puudutab ainult nimetatud gruppi, aga algas see probleem kindlasti sellest.
Inimest ei tohiks käsitleda probleemina, vaid tema hoiakuid kujundav keskkond võib olla probleemne. Meil on puudu turvatunnet loovast kogukondlikust kokkuhoidmisest ning oskusest üksteisega arvestada, mis on paraku aluseks paljudele aktuaalsetele probleemidele nüüdisaegses Eesti ühiskonnas. Selles valguses võtame seekord vaatluse alla kogukonnad, mille kaasav ja konsensusel põhinev toimimisloogika võiks olla eeskujuks ka poliitikale, mis esindaks eestlaste huve võimalikult laiahaardeliselt, unustamata sealjuures neid, kes vajavad riigi tuge praegu ehk kõige enam.
